Viimane selle talve suusameenutus

Pildil: Suusalegend Juha Mieto

Laupäeval toimus Lahtis ca 5000 osavõtjaga 35. Finlandihiihto suusamaraton. Klassikalises tehnikas sõideti 50 km pikkusel trassil, sest tavapärast 62 km pikkust rada tuli lumepuudusel lühendada. Pikal distantsil sai tulemuse kirja 2815 suusatajat, sh. 106 eestlast, sh. 8 naist!
Meie saabumispäeval näitas Tallinnas termomeeter 7-8 kraadi sooja ja sadas lausvihma. Majutuse organiseerisin, 7 km kaugusele Lahti suusastaadionist, Messilä mäesuusakeskuse hotelli. Keskus iseenesest oli täitsa hea leid. Mäesuusanõlvad, ratsaspordikeskus, murdmaarajad, golf, safari- seega, ideaalne perepuhkuseks ja seda kõigest 100 km kaugusel Helsinkist. http://www.messila.fi/
Kui olime sisseseadnud ennast, algas meestel suuskade määrimine. Kõige sobivama koha, suuskade määrimise töötoaks, leidsid nad hotelli evakuatsiooni keerdtrepi puitlaudisest terrassile!!!! Sinna seati üles suusahoidjad, triikrauad, puhurid, harjad, kaabitsad, pikendusjuhtmed, jms. träni. Ja siis ta algas… parafiinid, kliistrid, fluoripulbrid…testimised kõrvaloleval rajal ja homne tõde: „Tõenäoliselt täielik kliistriilm ja ülikiire rada”. Jätsin oma suusad headesse kätesse ja ise lahkusin igasugustest „aurudest” mäesuusanõlvadele „soojendust tegema”.

Võistluspäeva hommikul oli Lahtis 0/-1 ja mis peamine, taevas säras päike, oli tuulevaikne ning mingit vihma/lörtsi polnud karta. Soomes starditakse siis nii, et on nö. lained 10 min. vahedega ja täiesti arusaamatul põhjusel olin ma saanud 4. stardigruppi, mis alustas kell 9.30. Peale mind oli veel 4 starti. Võrdluseks Tsehhi maraton, kus startisin viimasest grupist! Maraton algas Lahti suusastaadionilt kohe korraliku tõusuga. Seal suurt hävingut ei tulnudki, sest sinna tekkis kohe korralik tropp ja kõik jalutasid rahulikult mäest üles. Maratoni kodulehelt vaadatuna tundus profiil üsna korralik üles/alla värk, mis tegelikult ka oli, kuigi sõidumehed ütlesid, et oli suurem osa ikkagi paaristõuke töö. Nojah, nii see võis tõesti olla, sest minul ju käed kui makaronid ja paaristõuget ma rohkem kui 10 tõmmet teha ei jõua. (Siit järeldus, mida treenida).Enne mind oli rada läbinud ca 2000 suusatajat ja klassikajälje kvaliteet läks nigelaks või puudus üldse ning seega, läks enamus energiat akrobaatikale- tasakaalu otsimisele/säilitamisele. Olid ka mõned sellised päris pikad tõusud, mis alt vaadates olid päris vertikaalsed, ning ronimist oli üksjagu. Ja kui on tõusud- on ka laskumised, kus jää oli juba väljas ja tugevad lumevallid külgedel. Nii mõnelgi laskumisel tõusis külm higi otsaette… Kuid eks kogemused tulevad ikka raskusi alistades. Ja kokkuvõttes, tuli kogu distantsi peale laskumistel ainult 4 kukkumist, neist 2 kurikuulsal 180° staadioni laskumisel. Kuid hea meel on, et sai käidud ja ennast proovile pandud, sest maratonipettumust on tunda agaratelt harjutajatelt igast Eestimaa nurgast, kuna suusasõidud siinmail jäid kõik järjestikku tulemata. Kui lume pool Eestimaal jääb napiks, olge edaspidi julgemad ja nautige sooritust mujal maratonidel. Mis sest, et lumel ettevalmistus on olnud puudulik, ega igakord ei pea ka „naabrimehest” parem olema. Kohtume järgmisel aastal suusarajal! Päikest!