Laupäeva hommiku ärkasin peavaluga, mis oli juba reede lõunal alanud. Järjekordselt oli varajane ärkamine puhkepäeva hommikul, sest olin lubanud emaga minna maale külapäevale. Puhmu külas siis korraldati külapäev kultuuripärandi aasta ja küla esmamainimise
760. aastapäeva tähistamiseks. Toimus avatud seminar „Puhmu
küla ja tuntud isikud". Meenutati küla ajalugu ja tähistati
Puhmus sündinud Eesti Vabariigi riigitegelase Karl Selteri, kes oli 1933-1938
majandusminister ja 1938-1939 välisminister, 115. sünniaastapäeva. Tema
sünnitalus avati mälestuskivi.
Mina loomulikult ei suutnud selle ürituse tähtsust hinnata ja saabusin kohale oma päevinäinud tossudes ja dressipluusis :) Samal ajal kui kogu külarahvas oli oma paremad riided selga pannud ja kohal olid isegi härra riigikogulane Mikser ja presidendi pojapoeg. Rääkimata korporantidest, Ülikooli ajaloolastest ja Genealoogia Seltsi tegeliskist. Olukorra tähtsusest sain aimu, et kohapeal oli kaks Selteriga seotud isikut - Heldur Tombak, külavanem ja minu ema Tiiu-Holm- Nöörlaid. Ja siis tuli kogu ahhetavalt bändilt see peatükk- " ...ja see on minu tütar", "oi, nii suure juba" ... " ta on nii isa nägu" jne, jne. Suruti tähtsate onude poolt kätt ja kallistati, võeti omaks, istuti kõrvale, tehti juttu ja ei jäetud üksi... Peavalu oli läinud ja mis kõige tähtsam- ilma tabletikarpi puutumata. 
Muusikat tegi ägeda bussiga saabunud Järva-Jaani tuletõrje seltsi endisaegseis tuletõrjevormides esinev ansambel “5P” ehk Priitahtlike Pritsimeeste Pasuna Poiste Punt.
Püstitatud olid välitelgid, kus oli nn seminari ruum koos teemat puudutava väljanäitusega. Kohalikud kodutütred pakkusid kohvi, pirukat ja suppi. Supp oli selline, kus lusikas püsti seisis. Oli väga hea, kuid minusugusele linnavurlele tekitas see pärast hirmsat kõhuvalu, millest sain lahti ainult valge veiniga...Tegelikult oli väga lahe üritus. Kõik komponendid olid olemas- söök, jook, bänd, ilus ilm, ägedad maainimesed ja hariv ajaloo seminar.
Lõppsõnaks niipalju, et mind pole küll see ajalugu eriti huvitanud ja ma pole seda seost enda jaoks tähtsustanud ega pea vajalikuks ka edaspidi. Kui küsisin ema käest arvamust, siis selgitas ta mulle nii: kui sa elad sügaval stalini ajastul, ning sa oled ema poolt vabariigiaegse ministri poolt sugulussidemetes, ning su isa on saksa sõjaväest- siis väga ei tahagi teada. Esimese küüditamise ajal, saadeti ta Tallinnasse tädi juurde, kus sai hariduse 7. kk-s, reaalkoolis ja Pedas ning Pärnusse minnes tegi haridusvaldkonnas karjääri sügaval nõukogudeajal, teadmisega- mida vähem tead seda parem. Ausalt öeldes, olen ma temaga nõus. On asju, mida pole vaja teada!
