Olematu Eesti talv ja kolm täispikka maratoni!

Eessõna:

Täpselt aasta tagasi, märtsis tekkis plaan läbida  Marcialonga suusamaraton. Otsustada oli lihtne, sest terve aasta oli ees. Rohkem plaanis polnud, mida kinnitas ka see et ma ei registreerinud ennast isegi Tartu maratonile!

Marcialonga, Itaalia, 25.01.2015:

Treeningute osas oli suhteliselt sarnane aasta- sõitsin rulli ja ratast, jooksin vähe. Septembrist lisandus imitatsioon.  Lumelaagi jätsin tavapäraselt vahele. Lund aga ei tulnud ega tulnud. Peale aastavahetust panin jonnakalt vabatehnika suusad nurka ja nühkisin järelejäänud 20 jaanuarikuu päeva vaheldumisi Nõmme 1,5 kilomeetrisel kunstlume rajal ja Keilas klassikat. Ühekorra jõudsin ka Kõrvemaal 19 ringi läbi jalutada (kuna värske lumi võttis suusa nii kinni et sõita polnud võimalik). Terve püsimise retsept oli sama, mis eelmiselgi hooajal: septembrist alates täiendavalt vitamiine - C, D, raud+ ingver. Toimib, aga ei välista! Jaanuaris kogu inimkond oli palavikus ja köhisid, kuid see ei takistanud neid tööl käimast. Nädal enne suutis kolleeg mulle printeri juures näkku köhida ja sellest piisas, et laupäeva hommikul endal mõõdukas palavik koos külmavärinatega tuvastada! Edasiselt neelasin 5 päeva antibiootikume ja veetsin treeninguvabalt peamiselt horisontaalselt. Reede varahommikul lendasime Frankfurti kaudu Münchenisse, võtsime rendiautod ja sõitsime maratoni koju Vigo di Fassa Garni Bucaneve. Maratonieelsed kaks päeva sisustasime turismi, pitsade söömise ja suusatamisega. Sel aastal oli rada lühendatud 57 km-le ja start tavapärase Moena asemel  viidud külakesse Mazzin (ca 1358 m kõrgusel), mis jääb originaaldistantsi 12. kilomeetrile. Sellega seoses lühenes ühtlane ca 18 kilomeetrine mäkketõus viiele kilomeetrile ja Canazeist tagasipööre (maksimum kõrgus 1426 m) tähendas ca 45 kilomeetrist profiili langust oma kümnekonna järsu mäekülje tõusuvõtuga enne lõpu piinarikast 3 km. killer tõusu. Rada oli üldiselt kitsas ja issanda loomaaed kirju, mistõttu mööda minemine oli ikka väga vaevaline. Tõusudel ja laskumistel tekkisid ca 10 minutilised seisakud ja tihti läksid küünarnukid mängu, mistõttu jäin ka mõne temperamentsema rahvuse sõnavalingu sihtmärgiks. Aga kuna mina ei mõistnud italianot ja nemad estonie, siis jättis see mind suhteliselt külmaks. Ja selline paaris ja vahelduv paaris nühkimine- nohistamine oli kuni eelviimase punktini, millest jäi veel 3 kilomeetrit lõpuni paljuräägitud "killing me softly" lõputõusu. Siinkohal peaks ka paari lausega peatuma traditsioonilisest teemast- suuskade määrimisest.
Suusad määriti peatreeneri poolt Eestis teisipäeval, eelduseks  0 ja + temperatuur. Pidamiseks hõbedane kliister. Tõsi ta on, et nii pikalt ette seda täpset temperatuuri ei suudeta ennustada, kuid kogemus ja minu olematu sportliku vormi puhul oli valik selline. Itaaliasse jõudes ja laupäeval rada testides oli selge, et + ei tule ja kerge miinus on kogu päeva. Paaniliselt määriti suuski ringi ja osteti maratonikeskusest tahket lillat pulka. Võimatu edasi liikuda ei olnud, kriipis ja kohati astudes võttis lume alla kinni. Laupäevaõhtune telefonikõne peatreenerile ja minu määrdekombinatsioon jäi samaks. Polnud just parim libisemine kuid see eest pidas täiega :)

Enne viimast lõputõusu võtsin veel aja maha ja lasin Toko meestel veel suusad tõrvaga üle tõmmata, mis tekitas üleüldise elevuse määrdemeeste seas. Nagu ma pärast aru sain siis see hõbedane kliister tegi minust kangelase, et suutsin kogu 54 kilomeetrit, millest enamus allamäge, üldse sinnamaani edasi liikuda!!! Viimased kolm kilomeetrit oli muidugi elamust väärt, mille läbimiseks kulus mul 26 minutit mööda serpentiini astudes. Kusjuures astumises olin ma ka üks aeglasemaid. Nii, et täiesti õigustatud treening on suuskadega mööda murunõlva üles jooksmine... Aga Cavalesesse ma jõudsin (ca 957 meetri peal) ja aega kulus 5:38. Ehk kunagi õnnestub mul ka originaaldistants 70 km läbi sõita.

Tartu Maraton,

Itaaliast naasnuna oli esialgne mõte, et talv on selleks korraks lõppenud. Niikaua kuni seda kunstlume rajakest Nõmmel ja Pirital pidas, suusatasin vabatehnikat! Selleks, et seda talve natukenegi pikendada tahtsin Tartu Maratoni suusatada küll.  Ühel õhtupoolikul tabas mind täiesti ootamatult rindkeres hingamisraskus, mis võttis mul silme eest mustaks ja pea ringi käima. Ema turgutas mind vanainimese rohtudega (loe: validooli tilgad). Tekkis ärevus! Käisin röntgenis ja tegin täieliku vereanalüüsi. Maratoni mõtte viskasin peast. Vereandmed olid kõik korras, isegi hemoglobiin!!! Tekkis taas mõte, kuid mõistus tõrkus registreerima ennast 80 eurose stardimaksu eest. Järelturult ei õnnestunud ka pikalt kohta osta, enne kui jõudsin reageerida oli koht müüdud. Loobusin. Lõpuks surfasin estoloppeti kodulehel, mis on nii-öelda suurtele massidele üsnagi tundmatu leht ning kirjutasin- lihtsalt ajaviiteks. Ja oligi koht olemas- aiaääres, viimases reas! Nii raskelt saadud stardikoha pärast, ma pidin lihtsalt starti minema. Loomulikult jäi ka majutus ja suuskade määrimine ettevalmistamata, mis teatavasti on viimsel hetkel võimatu missioon, sest kõik on broneeritud ja kellegil pole aega. Lõpuks viisin suusad noorem treenerile seekord ja ööbimise osas nihverdasin ennast Margusele kui klubiliige. Lõpuks kõik õnnestus, kuid kuni stardihetkeni oli jällegi kõik lahtine. Ma ei tea, miks see nii on aga Tartu Maraton on minu jaoks üks raskemaid. Profiil tundus kuidagi muutlik ja selleks oli vaja koguaeg kuskilt mingit jõudu, et reageerida kuskilt künkalt üles ronida või laskuda kurvis koos kümne inimesega kellel suusakepid laiali - otsad ülespoole. Käed olid totaalselt pehmed, kohati oli tunne et suusakeppe ei jõudnud käes hoida. Ja mälu järgi pidi enne Palu punkti olema laskumine, oli seekord tuul vastu ja lootusetu rabelemine. Palu punktis võtsin aja maha, mistõttu õnnestus mul jällegi meediastaariks saada (1:39): http://www.reporter.ee/2015/02/16/tartu-maraton-pakkus-kustumatuid-malestusi-ja-ideaalset-talveilma/ 

Sellega ei õnnestunud mul enam aja esimeseks numbriks 5 saada, aga meeleolu tõusis kohe ja entusiasm edasi sõita oli olemas. Aeg 6:11

Engadin Skimarathon, Sveits, 08.03.2015

Sportlased treeningule minemas

Dario fan club

Peale Itaaliat, mõned päevad Eestis olles, helistas Kai ja pakkus ühte äkitselt vabaks jäänud kohta Engadinile. Võtsin paar päeva mõtlemisaega. Tuttavatelt olin kuulnud vaid head selle maratoni kohta. Kõhedaks võttis mind teadmine, et pole ühtegi pikka vabatehnika maratoni sõitnud ja tehnikale pole eriti tähelepanu pööranud. Ikka klassika ja klassika. Ja varustus oli mul ka dinosauruste ajastust. Aga Eestis talve endist viisi ei olnud ja miks mitte ning taas leidsin ma ennast ühel varahommikul suuskadega lennujaamas ning seekord läbi Frankfurdi Zürichisse. No see maa on ikka klass omaette. Lennujaama kõige kehvemateks rendiautodeks olid Mercedesed, mille väärilised me ka olime.
Sõit St Morizisse ja meie elupaika Pontresinasse kulges üle mäe kõrgusel 2500 meetrit, kus sai tunda iiveldust ning peapööritust. Ilm oli muinasjutulistele Alpidele kohane- soe ja päikesepaisteline.

Üle mäe ...

8. märts ja start

Midagi enamat ei osanud enam unistada. Pontresina oli distantsi 20 kilomeetril ja meie apartementi aknakestest avaldus imeline vaade mägedele ja suusastaadionile. Maratoni stardikoha omamine andis meile vaba rongipääsme, millega saime rahulikult tutvuda ümbruskonna külakestega ja loomulikult kurikuulsa St. Morizi endaga. Seekord sai ka minul lõpuks kõrgus oma nahal ära tunnetatud, Pontresina asus 1770 m kõrgusel ja kaks päeva oli tunne kui palavikus; öösiti olid kuuma- külma hood vaheldumisi ja pea pööritus. Päeval käisin suusastaadionil sõnaotseses mõttes chillimas, sest ühtegi tõusu ei jõudnud võtta, jalad olid pakud all. Tundus suhteliselt võimatu maraton läbida. Aga nagu varemgi, olin ma jäise tuulega maratonihommikul avaral järvel stardijoonel. See oli täiesti erinev seni sõidetutest. Kogu see mass (minu stardinumber oli 17569) oli tulnud kui suurele peole. Start oli Maloja, kõrgust 1820 meetrit, järve peal. Esimesed 10 kilomeetrit olid järve jääl, kuhu kogu stardigrupi mass ilusti ära mahtus.

St Morizi peatänav

Edasi sai metsa vahele mindud, kus sai juba ka Alpimäestikule kohaseid tõuse ja laskumisi võetud, nii et jalg värises. Pool maad sõidetud ja koduküla seljataha jäänud, hakkas profiil langema ning taas sai piki kohaliku tähtsusega lennurada minule veel seni nägemata kiirust arendada. Viimane olematu lõputõus aga sai juba päris pehmete jalgadega üles tatsutud, kuid rõõm oli järjekordselt pisarate vääriline kui üle lõpujoone S-chanf's jõudsin (kõrgusel 1670 meetrit). Aega kulus 3:29 ja kilomeetreid 42.

 

Lõppsõna:

Kokku tuli 671 suusakilomeetrit, sellest maratone 57+63+42=162 km. Kas tõesti sai niipalju Eestis suusatatud?! Neli maratoni lahutab mind veel medalist. Kaks järgmine ja kaks ülejärgmine aasta, oleks vist mõistlik plaan... kuid eks elu näitab. Kevadel oli veel selline plaan, täna- suve lõpuks on palju põnevaid tegevusi tähelepanu endale tõmmanud ja trenni tegemine unarusse jäänud... sest elad ainult üks kord!

This is a miracle!

 

Head Aastavahetust ja Imelist Uut!

Stockholm TunnelRun 2014!

Oma kannakõõluse põletiku tõttu on hooaeg olnud kaootiline- kord laseb treenida, kord on valu vastupandamatu! Jooksmisest enamjaolt olen loobunud, rulli sõita kannatab ja kõndida samuti. Selle ürituse initsiaatoriks oli Signe. Olin nõus eelkõige sellepärast, et see sisaldas laevakruiisi ja uut ehitatud tunnelit, mis avati liikluseks 30. novembril.

Ehk siis Norra länken (North link) on Põhja Euroopa suurim tunnel pikkusega 13 km, millest 9 km on kaljus ja 4 km betoontunnelit ühendades Värtan sadamat maanteega E4. Tunneli kohta saab eraldi lugeda Maanteeameti kodulehelt, kes ehitasid ja kuidas tunneli sisemuse vorm ja arhitektuur on kujundatud teemade kaupa (mets, vesi, talv vms), mis loob erinevusi ja aitab autojuhil orienteeruda, ning tunda end turvalisena! Äge projekt! 

 Tunnel oli nii-öelda linnarahvale avatud jooksuürituse näol, 22. novembril 2014. Distantsiks oli 10 km. Üheks ürituse partneriks oli Tallink, kes siis tõi soomlased Siljaga Helsingist ja eestlased Tallinnast. Eestist oli umbes sadakond osalejat.

Kokku oli osalejaid 42 000 !!!! Mega! See arv tundus uskumatuna, kuid stardis toimusid iga 10 minuti tagant alates kella 12 kuni 15:00. See hajutas selle massi nii voolujooneliselt ära, et ei mingit trügimist, kaklemist, vigastusi. Tegelikult oli vist see, mis mulle nende piiritaguste spordiürituste juures kõige rohkem meeldib, et inimesed liiguvad ja osalevad selleks, et see on fun ning tervislik. Osalenud eestlastest, umbes kümme olid sellised, kes võtsid asja iizilt ja ei läinud sekundit taga ajama!?!

Nii oli see ka minu puhul. Vastupidavust olen ma treeninud üksjagu ja sellepärast ma ei pabistanud. 10 km pole mingi selline distants, mida ei suuda, juhul kui jalg laseb joosta! Ja lasi küll, aga emotsiooni laks oli nii suur, et seda imetlust üritasin ühtelugu telefoniga püüda. Kõik see lume-, tule- ja laserkahurite show, laevade, liblikate värvilised led-maketid, kuusemets ja valge sadav lumi koos piparkookidega ja glögiga. Hull emotsioon!
Kõike seda imetlust nautides lõpetasin ajaga 1:13. Olin väga rahul. Peale jooksu jäi aega veel sadamas ringi vaadata (profesionaalne kretinism) ja ikka-jälle sinna telgi juurde minna, kus sai suurepärast rootsi glögi juua (parim mida tean).
 

XT Kevadrogain Kehras!

Eelmisest emotsioonist laetuna, natukene rohkem kui kuu hiljem, olime Anuga taas rajal. Kõik eeldused edukaks spordiürituseks olid olemas- entusiasm, koos treenimised, kevad, transport, seltskond. Ees seisis viie tunnine kontrollaeg.

Kui me eelmine kord hävisime plaaniga, siis seekord tegime (omast arust) parema plaani ... ja hävisime jällegi! Seekord teistmoodi, kontrollaeg jäi kasutamata, millest tulenevalt sai viimane kolmandik rahulikult jalutatud.

Ehk siis pikemalt nii, et raja ja aja esimese poolega võtsime üsna tempokalt ja palju punkte. Koostatud raja kõige kaugemas kohas, kus kohast hakkasime tagasi tulema avastasime, et aega on kõvasti rohkem kui teepikkust! Ja kuna võistlus käib punktisumma järgi, mitte kiirema aja järgi, siis saigi tagasi jalutatud! Ja pool tundi jäi veelgi üle...

Kaks rogaini, kaks ülikehva rajaplaani! Järeldada võib seda, et naiste ajutegevus kõrge pulsiga on piiratud :-)!

Minu esimene rogain- XT Icebug talverogain!

Kui Anu mulle veebruari lõpus helistas, olin koheselt nõus. Peaasjalikult sellepärast, et olin Prantsusmaa maratonist täis energiat ja optimismi ning samuti pean reaalselt tõdema, et üle kolme tunniseid üritusi tuleb teha kui tahan edaspidigi suusamaratone läbida. Tegelikkuses kulus kogu mu järgnev kuu töö tegemisele ja treeningud, või mis treeningud kogu elu oli tagaplaanil. Erinevad tegemata jätmised tekitasid omakorda uusi pingeid ja stressi. Mingil hetkel tundus kodus käimine juba liigse ajaraiskamisena.
Kui teisipäeval see kõik ühele poole sai tundsin, et vajan rahu sellest paanikaosakonnast ja laupäevane sportlik väljas viibimine oli just parim restart.

Ilm oli suurepärane ja nelja tunnine kontrollaeg ei tundunud kuigi hirmuäratav. Tegelikkus oli aga karm. Kõigepealt see, et tegemist oli valikorienteerumisega, mis tähendas ise valid raja ja võtad punktid. Kunagised läbitud ekstreemid olid suundorienteerumised ja seal ei pea väga mõtlema vaid läbid etteantud raja. Samuti oli kaart jube suures mõõtkavas ja punktide vahekaugused tohutult pikad. Seega oli tulemus see, et poole tunniga sai ühe punkti. Aga algusest. Start oli Tabasalu politsei- ja piirivalvekollezhist. Esimene punkt tähendas seda, et oli vaja saada üles! Pankrannikust! Pool kilomeetrit eemal oli terasest keerdtrepp üles. Mingi hetk kui puude latvadeni jõudsin, haarasin juba kahekäega kramplikult käsipuust, alla ja üles vaadates hakkas sees keerama. Tuli meelde, kui aastaid tagasi sai Vuosaari elementide otsa ronitud, samamoodi mööda kõikuvaid terastellinguid ja all oli vesi... Mõtlesin, et suutsin tol korral, suudan täna! Suunasin pilgu otse ette, mitte väga kaugele ja üles ma sain. Edasi tuli nüüd ca 500 meetrit tagasi minna, et punktini jõuda. Nõlva äär oli maju täis ehitatud ja reeglid keelavad aedu läbida. Nii siis pidi seal nõlva all järsakul kõõluma. See eeldas juba mingeid alpinismi oskuseid. Peale seda kui Anu libises ja 5 meetrit allapoole lohises, mulle aitas. Järgnevad kolm aeda jalutasin lihtsalt läbi. Edasi oli tuim sörk. Tagantjärgi, läksime liiga ahneks ja tegime raja nii, et läksime kõige kaugemate punktide järgi, mis andsid kõige suurema skoori. Mingil hetkel tähendas see aga seda, et tekkis oht jõuda tagasi finishisse kontrollaja piire. Ehk siis; esimene tund läks ladusalt, teine tund suutsin ka veel kaarti lugeda. Kolmandal tunnil panin kaardi jäädavalt ära, kuid suutsin veel argumenteerida teemal, et aeg on tagasi minna. Neljandal tunnil enam ei suutnud midagi ja suundusime kõige otsemat teed tagasi, võtmata ühtegi punkti, mis jäi lähedusse. Aeg tiksus halastamatult kiiresti ja iga kontrollaega ületatud minut oleks lõppenud kogutud punktide maha arvamisega. Minul oli liikumisega tõsiseid raskusi. Jalad valutasid kogu pikkuses ja iga liigutus toimus grimassi saatel. See neljas tund oli kohutavaim kordades kui kuus- seitse tundi suusatada! Me jõudsime nii täpselt: 4:00,34. Läbisime kokku 27,4 kilomeetrit. Nüüd suudan ma paar päeva ainult horisontaalselt veeta!

La Transjurassienne: Vol. 2

klassika stardipaik- Les Rousses

Jätkame...

Ärasõidupäeva äratus oli kell 3 hommikul. Otse lennujaama ja Lufthansaga oma tuntud headuses  läbi Frankfurdi Genfi.  Frankfurdis sisustasin ma aega, vastates tütarlapse küsimustikule Lufthansa teeninduse kohta: normal spacious plane and delicious food. Finnairile lisandub veel: friendly, professional service and good natured staff.

sportlase lõuna- hall aga uskumatult hea maitsega

Genfis paistis päike ja oli 7 kraadi sooja. Pilt muutus poole tunni jooksul, kui jõudsime Mont Jura mägedesse 1000 meetri kõrgusele Mijoxi, kus oli me majutuspaik- tohutud lumehanged ja kerged külmakraadid. Toad jagatud tekkis nö. lebotamine, sest suuski veel polnud ja küla iseenesest oli ainult üks tänav, mis sai 10 minutiga läbi jalutatud. Perenaine oli samuti kordumatu prantslanna- ühtegi muud keelt ei osanud kui prantsuse ja lisaks oli ta igapäev shvipsis. Kõik see oli aga lõppkokkuvõttes kasulik, sest kui wifi paroolide kohta küsisin rebis ta oma parooliplokist aga kasutajanimesid täiesti tasuta. Lehekesel oli küll 10 eurone viide, kuid raha ei küsitud. Nii ma siis läksin uuele ringile ja sain veel mõned :) Seega "piiramatu neti kasutus Euroopa liidus"! Suhteliselt uskumatu! Paari tunni pärast saabus suusavarustus, mis asus teele mööda maad juba teisipäevast. Ilm oli imeilus ja paar lisatundi venitasid päeva nii pikaks, et mina ei jõudnud vedeleda, võtsin suusad ja läksin kodurajale. Kõik olid mind nii ära hirmutanud selle kõrguse ja mägedega. Otsustasin teha kergelt tund ühte pidi ja siis tund tagasi. Ega nendes mägedes visuaalselt just aru ei saa kas profiil tõuseb või langeb, juhul kui loomulikult päris sein ees pole. Nii ma siis sõitsin ja puhkasin- tõusud üsna normaalsed. Suusad olid loomulikult ülilibedad ja kukkusin täiesti lausikul. Laskumised olid aga üsnagi meelejäävad...Pea tund sõidetud keerasin otsa ringi ja kui tagasi oli minu arusaamist mööda kerge tõus, siis tagasisõit kestis ca 15 minutist, seega järelikult mitte... 

Teine päev sadas vihma, üle tuhande lund ja üsna korralikult. Sellised sajused ilmad üle tuhande võtavad mul pearingi käima. Oli üsna paha olla ja mõtlesin, et kas nüüd siis on see loobumise hetk... Läksime maratoni keskusesse - Morezi numbreid võtma. Äge külaelu käis- jällegi prantsuse keeles. Sai degusteeritud ja lõuna oligi söödud. Toko ametlik määrdemeister oli oma soovitustega jännis sellise ilma kohta. Retsept saabus alles peale lõunat ja nagu päev hiljem selgus, siis vist selle põhjal, mis värvi moosi neil laos kõige rohkem järgi oli. Kõik kes määrisid pidamise toko nõuande järgi- kirusid, paar erandit, kes mõtlesid oma peaga - olid rahul. Ega ta nüüd mingi katastroof polnud neile, kel tehnika paigas, sest nad suudavad suusa kinni vajutada igas olukorras.  Mina aga olematu tehnikata ja muuseas esimest korda oma uhiuutel fisheritel, mhmm- oli paras ekstreem. Õhtul kutsuti meid kultuurilisele vastuvõtule Morezi klaasitehase muuseumi (nimelt prilliklaasi) http://www.musee-lunette.fr

Tehti väike giidiga ülevaade muuseumi kollektsioonist ja järgnes suupistelaud Prantsuse erinevate juustude, suupistete ja veiniga. Minu lemmik- juust ja kerge valge või roosa vein... Lahkudes saime kingitusteks kotikesed (nagu kastivabrikus), milles koju jõudes leidsime salomoni sportpäikeseprillid ( ja mitte odavad just). Muuseas, Transju on maraton, kus päikeselise ilmaga on päikeseprillide kandmine kohustuslik!!!



Enne klassika starti- rõõmus



Laupäeva hommikul ei mõelnud suurt midagi, ilm oli hall ja kerge miinus stardis. Suusk kratsis alt kinni ja arvata oli, et saab raske olema. Kõrval olev bussitäis norrakaid määris tahkega suuski ümber, aga lõin käega. Hakka selle moosi ja pulgaga vaheldumisi mäkerdama. Tuul oli ka üsnagi vastik. Aga hingamine ok ja polnud nagu põhjust loobuda. Sättisin ennast stardikoridoris geograafiliselt õigesse gruppi (norrakate ja soomlaste vahele) ja minek. Minu kella andmetel oli start Les Rousess 1195 meetri kõrgusel. Esimesse TP-sse läks suht lõbusalt- jäine kõva rada, tuul tagant ja ainult lükka paaris.

Peale seda oli pidu läbi- algas ronimine 10 km jooksul sai mindud kuni 1367 meetri peale. Peale seda laskumine ca 6 km alla 1200 m peale. Ohh, vot see oli alles alla sõit murdmaasuusaga mööda mäenõlva serpentiini mööda. Aga ütleme nii, et 24 kilomeetril olin optimistlik, kuigi suusk oli pidamatu ja pidavaks ei saanud kuidagi. Toko kiirsprei toimis vaid paar kilomeetrit seal jäises jäljes ja edasi oli jälle paaristöö. Õlad ja käed hakkasid valutama kuskil neljandal tunni kui oli jäänud nii 15 km lõpuni ja algas uus ronimine. Ülespoole sai ronitu ca tund aega kõrgusele 1378. Sellel ajal lisandus ka tihe lumesadu, mis laskumistel segas nähtavust. Edasine oli allamäge ja mida allapoole seda tihedamaks vihmaks asi läks. Lõpu sirge oli juba jooksvate jõekestega paralleelselt ja peale ajavõtujoont lõppes ka lumi.

Keskmine kõrgus, kus tegevus toimus oli 1249 m ja tõusumeetreid 825.

Start : 10:00.00,0
Les Rousses départ : 10:03.31,3
Bois d'amont (8 km) : 43.56,3
Bellefontaine (24 km) : 2:13.08,9
Pré Poncet (37,5 km) : 4:08.06,5
Finish (52 km) : 5:51.37,6

Peale lõpujoont olin ma kehani vihmast märg ja külmetasin. Ma olin niiiii väsinud, aga peale kuuma dushi olin ma juba rahul ja õnnelik. Ja juba tagasiteel olin ma kindel, et olen homme rajal. Õhtul jooksul sai ka juba eesmärke sõnastatud prantsuse keeles: 

1er jour finir

2eme jour se faire plaisir

ehk siis 1. päeva eesmärk oli lõpetada ning teise päeva eesmärk oli nautida.

Hommikul ei valutanud mul ükski kehaosa. Lebotasime kohvilauas terve hommikupooliku ja aina paremaks enesetunne läks. Lõunaks läksime starti. Vabatehnika ja lubatud 25 km asemel oli rada vist 20+.

Kogu eilse raja lõpuosa koos teise suure tõusuga oli vabas tehnikas vägagi sõidetav. Ma isegi imestasin, et olen selliseid tõuse võimeline suusatama. Kõik oli suurepärane- päike, lumi, uued salomonid ees, käed -jalad liikusid, jõudu oli ka, aga teravust polnud- keha oli kuidagi pehme. Üllatus ootas mind viimasel lõpulaskumisel, mis oli nii 3-4 km pikk staadionile. Nimelt seisid labidatega mehed ees ja käskisid suusad näpus alla kõndida. "too dangerous".  See oli nüüd küll midagi sellist, mis minu pähe ei mahtunud. Prantslased, keda oli enamus rajal ja kes on eluaeg elanud mägedes ei suuda pehme-pudruses sulalumes laskuda...??? Minu kui laskumisfriigi jaoks oli see üks lihtsamaid! Ja nii ma siis kõndisin 10 minutit - suusad näpus mäest ALLA. Ja nii ma ei saanudki aega alla kahe tunni. Aga sain teise medali!

Pré Poncet : 40.09,5
Mouthe : 1:20.43,4

Finish: 2:00.03

Esmaspäev... ma väga enam ei liikunud. 50 meetri kaugusele poodi minek ja mäest üles tulek oli juba paras väljakutse. Magasin terve päeva maha, kuni pealelõunal hakkasime tagasi lendama.

Ja nii see, peale mitme aasta taas, minu järjekordne maraton sõidetud sai.  Üllatuseks oli mulle see, et olen arvanud ennast pigem klassikasõitjaks, kuid pean tõdema, et seekordne vabatehnika sõit oli nauditavam. Ja selleks, et kilomeetrid ka paika saada, peaks järgmiseks aastaks polari gps vidina muretsema.  

Aga sellega sai suusatalv otsa ja paar päeva hiljem kui suusad saabusid, parafiinitasin nad ära ja panin järgmist talve ootama. Äge oleks veel aprillis kuskil lapis päikese käes kruiisitada ...



 

La Transjurassienne. Vol 1: Enne...

Viimasel ajal olen ma totaalselt ajahädas. Hakkan tasapisi peale, et jäädvustada üle pika aja minu järjekordne WL maraton. Seega, kõigepealt enne sõitu.

Mijoux- koduküla

Kõik need eelnevad aastad olid nii kurnavad, et tegelikult ei mõelnud ma enam jätkata. Kõik oma varasemad numbrimärgid ja medalid olin ära visanud. Kuskil sahtlipõhja oli imekombel jäänud  WL pass. Trennis käisin selleks, sest mulle lihtsalt meeldis. Aasta tagasi märtsis kutsuti Marciale. Keeldusin. Suvel olin lihtsalt liikuva eluviisiga- jooksin, sõitsin ratast, rullisin. Eriti ei tekkinudki tahtmist võistelda. Sügisel algasid põhitreeningud - imikas ja ventti - taas pihta. Võrreldes eelmise aastaga, nautisin ma neid ja naljalt ei puudunud. Üllatuslikult avastasin, et kehakaal oli sügiseks vähenenud pea 10 kilo võrra, kusjuures ma ei teinud selleks midagi. Sõin täpselt sama ebaregulaarselt ja täiesti juhuslikku, kättesaadavat toitu kui ennegi. Pigem magusaid asju isegi rohkem... Septembris pandi paika järjekordseid plaane talvehooajaks- vabatehnika ja klassikamaraton. Mõtlesin proovida, et ehk tekib taas hasart ja otsustasin klassika kasuks, see tähendas siis Prantsusmaa 57 kilomeetrit klassikat ja teisel päeval 25 vabatehnikat veebruari alguses. Kõige suurem takistuskivi minu jaoks oli veebruari algus. Juba aastaid (peale mandlite eemaldamist) olen jaanuari lõpus- veebruari alguses, kokku nii kolm nädalat, põdenud hingamisteede haigusi ja neelanud antibiootikume. Pead murdev küsimus: Kuidas püsida terve? Kohe septembri algusest alustasin vitamiinide ja toidulisandite võtmist- igal hommikul kolm: C-, D ja luteiin! Transjura on üks väheseid maratone, kus 

nõutakse ka arstitõendit, mille järgi läksin siis novembri keskel, lootes, et see on vaid perearsti juures "ärakäimise vaev". Siinkohal tuleb nüüd juba vanusele kohane meditsiiniline hädaldamine.


Mijoux - Mont Jura

Morez- tamm La Bienne kanalil

Perearsti visiidist stress alles algas. Otse loomulikult diagnoositi mul järjekordselt kõrge vererõhk, lisaks näitas EKG rütmihäireid ja saadeti vereanalüüsile. Arsti õde lõhkus mul veeni nii ära, et mu käevars oli lilla pea kuu. Analüüsi tulemus lisas mulle veel madala hemoglobiinitaseme näidu ka eelolevasse listi. Selle kohta öeldi mulle parastavalt, et mis suusataja ma olen sellise näiduga ja et tõelistel suusatajatel on näit pidevalt nii kõrge, et tekitab probleeme!! Kibelesin ütelda, et ma ei kavatse oma verd küll solkima hakata.

Aga kõik eelnev ei takistanud tõendi välja kirjutamist ja kinnitamast, et "olen terve ja võin osaleda"! Uskumatu meditsiin!  Endal tekkis paanika ja palusin alandlikult kardioloogi juurde saatekirja ning hommikusöögi menüüsse lisandus veel rauapreparaat! Kardioloogi juurde sain üsna ruttu ja sealne test koormusega näitas tulemusi ülivõrdes- nii vererõhu kui ka südame töö osas. Hetkeks oli paanika maas. Kuni saabus rutiinne töötervishoiuarsti kontroll. Ma ei tahtnud nendest arstidest midagi kuulda. Kogu trall uuesti: EKG ja analüüsid. Järjekordselt, rahulolekus olid rütmihäired. See arst tuli välja teooriaga "et ma olen nii treenitud, et rahulolekus on südame töö nii ökonoomne ja seetõttu jätab lööke vahele". No nii lolli juttu pole ma veel kuulnud... Hemoglobiiniga oli veelgi lõbusam- nüüd oli näit langenud allapoole alumist piiri, kuigi ma olin pea kaks kuud täiendavalt rauda närinud!!  Seejärel saatis ta minu andmed perearstile ja käskis otsemaid midagi ette võtta! Minul oli pea paks ja närvid läbi ning aega ka ei olnud, et mööda arste- laboreid joosta ...

Mijoux- tagahoov

Teine stressiallikas oli terve püsimine. Kohe aasta algusest keskendusin rohkem puhkamisele. Raskeid jõutreeninguid ei teinud, kuid töölkäimisest ma loobuda ei saanud. Istusin enamus aega oma laua taga ja väga ei suhelnud, kuna enamus köhisid- tatistasid. Õhtuti võtsin pitsikese jäggrit - pikapeale tekkis alkohooliku tunne. Viimased nädalad enne sõitu kandsin salli kaelas 24 tundi järjest.

Kogu see jama oli kohutavalt kurnav ja mulle tundus, et ainuüksi see pidev hoidmine  teeb mu juba haigeks. Aga nädal varem said suusad maad mööda teele saadetud ja reis algas. Sellest, aga järgneval vabal hetkel!

Räägivad "spetsialistid". Millest? Mittemillestki!

TervisPluss jaanuar 2014

“Sometimes the questions are complicated and the answers are simple.”
― Dr. Seuss

Nii head...

...videod Helenast ja Paksust Eesti meistrivõistlustel ponide takistussõidus!
Stiilis "nägin, tulin, sõitsin"! Suured tänud Kristile videode eest :-), sest ise ma seda vesternratsutamist ei näinud!
http://www.youtube.com/watch?v=gNFV2SkOiNo
http://www.youtube.com/watch?v=XhBvVWOUHEA
http://www.youtube.com/watch?v=LV3RZpqS8Wc