Olematu Eesti talv ja kolm täispikka maratoni!

Eessõna:

Täpselt aasta tagasi, märtsis tekkis plaan läbida  Marcialonga suusamaraton. Otsustada oli lihtne, sest terve aasta oli ees. Rohkem plaanis polnud, mida kinnitas ka see et ma ei registreerinud ennast isegi Tartu maratonile!

Marcialonga, Itaalia, 25.01.2015:

Treeningute osas oli suhteliselt sarnane aasta- sõitsin rulli ja ratast, jooksin vähe. Septembrist lisandus imitatsioon.  Lumelaagi jätsin tavapäraselt vahele. Lund aga ei tulnud ega tulnud. Peale aastavahetust panin jonnakalt vabatehnika suusad nurka ja nühkisin järelejäänud 20 jaanuarikuu päeva vaheldumisi Nõmme 1,5 kilomeetrisel kunstlume rajal ja Keilas klassikat. Ühekorra jõudsin ka Kõrvemaal 19 ringi läbi jalutada (kuna värske lumi võttis suusa nii kinni et sõita polnud võimalik). Terve püsimise retsept oli sama, mis eelmiselgi hooajal: septembrist alates täiendavalt vitamiine - C, D, raud+ ingver. Toimib, aga ei välista! Jaanuaris kogu inimkond oli palavikus ja köhisid, kuid see ei takistanud neid tööl käimast. Nädal enne suutis kolleeg mulle printeri juures näkku köhida ja sellest piisas, et laupäeva hommikul endal mõõdukas palavik koos külmavärinatega tuvastada! Edasiselt neelasin 5 päeva antibiootikume ja veetsin treeninguvabalt peamiselt horisontaalselt. Reede varahommikul lendasime Frankfurti kaudu Münchenisse, võtsime rendiautod ja sõitsime maratoni koju Vigo di Fassa Garni Bucaneve. Maratonieelsed kaks päeva sisustasime turismi, pitsade söömise ja suusatamisega. Sel aastal oli rada lühendatud 57 km-le ja start tavapärase Moena asemel  viidud külakesse Mazzin (ca 1358 m kõrgusel), mis jääb originaaldistantsi 12. kilomeetrile. Sellega seoses lühenes ühtlane ca 18 kilomeetrine mäkketõus viiele kilomeetrile ja Canazeist tagasipööre (maksimum kõrgus 1426 m) tähendas ca 45 kilomeetrist profiili langust oma kümnekonna järsu mäekülje tõusuvõtuga enne lõpu piinarikast 3 km. killer tõusu. Rada oli üldiselt kitsas ja issanda loomaaed kirju, mistõttu mööda minemine oli ikka väga vaevaline. Tõusudel ja laskumistel tekkisid ca 10 minutilised seisakud ja tihti läksid küünarnukid mängu, mistõttu jäin ka mõne temperamentsema rahvuse sõnavalingu sihtmärgiks. Aga kuna mina ei mõistnud italianot ja nemad estonie, siis jättis see mind suhteliselt külmaks. Ja selline paaris ja vahelduv paaris nühkimine- nohistamine oli kuni eelviimase punktini, millest jäi veel 3 kilomeetrit lõpuni paljuräägitud "killing me softly" lõputõusu. Siinkohal peaks ka paari lausega peatuma traditsioonilisest teemast- suuskade määrimisest.
Suusad määriti peatreeneri poolt Eestis teisipäeval, eelduseks  0 ja + temperatuur. Pidamiseks hõbedane kliister. Tõsi ta on, et nii pikalt ette seda täpset temperatuuri ei suudeta ennustada, kuid kogemus ja minu olematu sportliku vormi puhul oli valik selline. Itaaliasse jõudes ja laupäeval rada testides oli selge, et + ei tule ja kerge miinus on kogu päeva. Paaniliselt määriti suuski ringi ja osteti maratonikeskusest tahket lillat pulka. Võimatu edasi liikuda ei olnud, kriipis ja kohati astudes võttis lume alla kinni. Laupäevaõhtune telefonikõne peatreenerile ja minu määrdekombinatsioon jäi samaks. Polnud just parim libisemine kuid see eest pidas täiega :)

Enne viimast lõputõusu võtsin veel aja maha ja lasin Toko meestel veel suusad tõrvaga üle tõmmata, mis tekitas üleüldise elevuse määrdemeeste seas. Nagu ma pärast aru sain siis see hõbedane kliister tegi minust kangelase, et suutsin kogu 54 kilomeetrit, millest enamus allamäge, üldse sinnamaani edasi liikuda!!! Viimased kolm kilomeetrit oli muidugi elamust väärt, mille läbimiseks kulus mul 26 minutit mööda serpentiini astudes. Kusjuures astumises olin ma ka üks aeglasemaid. Nii, et täiesti õigustatud treening on suuskadega mööda murunõlva üles jooksmine... Aga Cavalesesse ma jõudsin (ca 957 meetri peal) ja aega kulus 5:38. Ehk kunagi õnnestub mul ka originaaldistants 70 km läbi sõita.

Tartu Maraton,

Itaaliast naasnuna oli esialgne mõte, et talv on selleks korraks lõppenud. Niikaua kuni seda kunstlume rajakest Nõmmel ja Pirital pidas, suusatasin vabatehnikat! Selleks, et seda talve natukenegi pikendada tahtsin Tartu Maratoni suusatada küll.  Ühel õhtupoolikul tabas mind täiesti ootamatult rindkeres hingamisraskus, mis võttis mul silme eest mustaks ja pea ringi käima. Ema turgutas mind vanainimese rohtudega (loe: validooli tilgad). Tekkis ärevus! Käisin röntgenis ja tegin täieliku vereanalüüsi. Maratoni mõtte viskasin peast. Vereandmed olid kõik korras, isegi hemoglobiin!!! Tekkis taas mõte, kuid mõistus tõrkus registreerima ennast 80 eurose stardimaksu eest. Järelturult ei õnnestunud ka pikalt kohta osta, enne kui jõudsin reageerida oli koht müüdud. Loobusin. Lõpuks surfasin estoloppeti kodulehel, mis on nii-öelda suurtele massidele üsnagi tundmatu leht ning kirjutasin- lihtsalt ajaviiteks. Ja oligi koht olemas- aiaääres, viimases reas! Nii raskelt saadud stardikoha pärast, ma pidin lihtsalt starti minema. Loomulikult jäi ka majutus ja suuskade määrimine ettevalmistamata, mis teatavasti on viimsel hetkel võimatu missioon, sest kõik on broneeritud ja kellegil pole aega. Lõpuks viisin suusad noorem treenerile seekord ja ööbimise osas nihverdasin ennast Margusele kui klubiliige. Lõpuks kõik õnnestus, kuid kuni stardihetkeni oli jällegi kõik lahtine. Ma ei tea, miks see nii on aga Tartu Maraton on minu jaoks üks raskemaid. Profiil tundus kuidagi muutlik ja selleks oli vaja koguaeg kuskilt mingit jõudu, et reageerida kuskilt künkalt üles ronida või laskuda kurvis koos kümne inimesega kellel suusakepid laiali - otsad ülespoole. Käed olid totaalselt pehmed, kohati oli tunne et suusakeppe ei jõudnud käes hoida. Ja mälu järgi pidi enne Palu punkti olema laskumine, oli seekord tuul vastu ja lootusetu rabelemine. Palu punktis võtsin aja maha, mistõttu õnnestus mul jällegi meediastaariks saada (1:39): http://www.reporter.ee/2015/02/16/tartu-maraton-pakkus-kustumatuid-malestusi-ja-ideaalset-talveilma/ 

Sellega ei õnnestunud mul enam aja esimeseks numbriks 5 saada, aga meeleolu tõusis kohe ja entusiasm edasi sõita oli olemas. Aeg 6:11

Engadin Skimarathon, Sveits, 08.03.2015

Sportlased treeningule minemas

Dario fan club

Peale Itaaliat, mõned päevad Eestis olles, helistas Kai ja pakkus ühte äkitselt vabaks jäänud kohta Engadinile. Võtsin paar päeva mõtlemisaega. Tuttavatelt olin kuulnud vaid head selle maratoni kohta. Kõhedaks võttis mind teadmine, et pole ühtegi pikka vabatehnika maratoni sõitnud ja tehnikale pole eriti tähelepanu pööranud. Ikka klassika ja klassika. Ja varustus oli mul ka dinosauruste ajastust. Aga Eestis talve endist viisi ei olnud ja miks mitte ning taas leidsin ma ennast ühel varahommikul suuskadega lennujaamas ning seekord läbi Frankfurdi Zürichisse. No see maa on ikka klass omaette. Lennujaama kõige kehvemateks rendiautodeks olid Mercedesed, mille väärilised me ka olime.
Sõit St Morizisse ja meie elupaika Pontresinasse kulges üle mäe kõrgusel 2500 meetrit, kus sai tunda iiveldust ning peapööritust. Ilm oli muinasjutulistele Alpidele kohane- soe ja päikesepaisteline.

Üle mäe ...

8. märts ja start

Midagi enamat ei osanud enam unistada. Pontresina oli distantsi 20 kilomeetril ja meie apartementi aknakestest avaldus imeline vaade mägedele ja suusastaadionile. Maratoni stardikoha omamine andis meile vaba rongipääsme, millega saime rahulikult tutvuda ümbruskonna külakestega ja loomulikult kurikuulsa St. Morizi endaga. Seekord sai ka minul lõpuks kõrgus oma nahal ära tunnetatud, Pontresina asus 1770 m kõrgusel ja kaks päeva oli tunne kui palavikus; öösiti olid kuuma- külma hood vaheldumisi ja pea pööritus. Päeval käisin suusastaadionil sõnaotseses mõttes chillimas, sest ühtegi tõusu ei jõudnud võtta, jalad olid pakud all. Tundus suhteliselt võimatu maraton läbida. Aga nagu varemgi, olin ma jäise tuulega maratonihommikul avaral järvel stardijoonel. See oli täiesti erinev seni sõidetutest. Kogu see mass (minu stardinumber oli 17569) oli tulnud kui suurele peole. Start oli Maloja, kõrgust 1820 meetrit, järve peal. Esimesed 10 kilomeetrit olid järve jääl, kuhu kogu stardigrupi mass ilusti ära mahtus.

St Morizi peatänav

Edasi sai metsa vahele mindud, kus sai juba ka Alpimäestikule kohaseid tõuse ja laskumisi võetud, nii et jalg värises. Pool maad sõidetud ja koduküla seljataha jäänud, hakkas profiil langema ning taas sai piki kohaliku tähtsusega lennurada minule veel seni nägemata kiirust arendada. Viimane olematu lõputõus aga sai juba päris pehmete jalgadega üles tatsutud, kuid rõõm oli järjekordselt pisarate vääriline kui üle lõpujoone S-chanf's jõudsin (kõrgusel 1670 meetrit). Aega kulus 3:29 ja kilomeetreid 42.

 

Lõppsõna:

Kokku tuli 671 suusakilomeetrit, sellest maratone 57+63+42=162 km. Kas tõesti sai niipalju Eestis suusatatud?! Neli maratoni lahutab mind veel medalist. Kaks järgmine ja kaks ülejärgmine aasta, oleks vist mõistlik plaan... kuid eks elu näitab. Kevadel oli veel selline plaan, täna- suve lõpuks on palju põnevaid tegevusi tähelepanu endale tõmmanud ja trenni tegemine unarusse jäänud... sest elad ainult üks kord!