Räägivad "spetsialistid". Millest? Mittemillestki!

TervisPluss jaanuar 2014

Uskumatult head tõsiasjad, mis väärivad meeldetuletamist!

 35 väärtuslikku õppetundi Muumidelt!

1. Külalisi, ka ootamatuid, võiks tervitada sõbralikult ja viisakalt ning näidata üles külalislahkust.

2. Sama tähtis oskus kui teistega hästi läbi saamine on oskus üksinda meeldivalt aega veeta.
3. Kui teed komplimente, mõtle neid tõsiselt!
4. Selleks, et millessegi uskuda, ei pea seda tingimata kogema või nägema.
5. Piim, roosid, värskelt küpsetatud saiakesed ja värsked marjad on parim hommikusöök kogu perele.
6. Mõnikord vajame me kõik rahu, vaikust ja üksiolekut ja see ei tähenda tingimata seda, et midagi on valesti.
7. Ka kõige veidramad inimesed, keda sa kohtad, võivad olla tegelikult toredad, sõbralikud ja abivalmis.
8. Neid, kes hoiavad su kõhu täis ja maja sooja, peab hoidma, kiitma ja armastama!
9. Karistus ei ole alati vajalik, et kellegi käitumist parandada.
10. Mõnikord on vaja ainult natuke nutta, et päev paremaks läheks.
11. Teinekord läheb selleks vaja jutuajamist sõpradega.
12. Töö ja puhkus peavad olema tasakaalus.
13. Parimad seiklused saavad alguse just öösel!
14. Pole asja, mida hea laul ei parandaks.
15. Tähtsaim asi siin elus ei ole teistega sarnanemine.
16. Aeg-ajalt vajame me kõik ühte head muinasjuttu.
17. Tunded on keerulised ja me ei peagi neist alati aru saama.
18. Oma tundeid sa ei saa valida ega peita.

19. Pere eest on väga keeruline midagi varjata.
20. Öö võib olla õudne ja hirmuäratav või romantiline ja seiklusrikas - sõltub, kellega selle koos veedad.
21. Elu keerdkäigud teevad sinust selle, kes sa oled.
22. Mõnikord piisab ka teadmisest, et keegi on su kõrval olemas, et end paremini tunda.
23. Inimesed, kel on raha, võtavad teinekord endale õiguse öelda, mida sa tohid teha ja mida mitte.
24. Mõnikord on iseendaks jäämine üsna keeruline.
25. Väiksemaid tuleb alati aidata.
26. Igaüks, kes armastab pannkooke ja Muumisid, on tõenäoliselt mõistlik tüüp!
27. Ela alati praeguses hetkes ja ära muretse tuleviku pärast
28. Mõnikord on väike saladus ja müstika paremad kui kõikide vastuste teadmine.
29. Need, kes sind armastavad, ei pane kunagi pahaks, kui oled natuke kohmakas.
30. Igal sinu teol on alati tagajärg.
31. Kodu - see on sõbrad, mitte asjad.
32. Kuni sul on loodus, ei ole sul kunagi igav.
33. Kõikidel, ka kõige väiksematel meist, on mõnikord õigus vihastada.
34. Maailm on tegelikult väga tore.

35. Iga lõpp on uus algus.

15. juuni!

Laupäeva hommiku ärkasin peavaluga, mis oli juba reede lõunal alanud. Järjekordselt oli varajane ärkamine puhkepäeva hommikul, sest olin lubanud emaga minna maale külapäevale. Puhmu külas siis korraldati külapäev kultuuripärandi aasta ja küla esmamainimise 760. aastapäeva tähistamiseks. Toimus avatud seminar „Puhmu küla ja tuntud isikud". Meenutati küla ajalugu ja tähistati Puhmus sündinud Eesti Vabariigi riigitegelase Karl Selteri, kes oli 1933-1938 majandusminister ja 1938-1939 välisminister, 115. sünniaastapäeva. Tema sünnitalus avati mälestuskivi.

Mina loomulikult ei suutnud selle ürituse tähtsust hinnata ja saabusin kohale oma päevinäinud tossudes ja dressipluusis :) Samal ajal kui kogu külarahvas oli oma paremad riided selga pannud ja kohal olid isegi härra riigikogulane Mikser ja presidendi pojapoeg. Rääkimata korporantidest, Ülikooli ajaloolastest ja Genealoogia Seltsi tegeliskist. Olukorra tähtsusest sain aimu, et kohapeal oli kaks Selteriga seotud isikut - Heldur Tombak, külavanem ja minu ema Tiiu-Holm- Nöörlaid. Ja siis tuli kogu ahhetavalt bändilt see peatükk- " ...ja see on minu tütar", "oi, nii suure juba" ... " ta on nii isa nägu" jne, jne. Suruti tähtsate onude poolt kätt ja kallistati, võeti omaks, istuti kõrvale, tehti juttu ja ei jäetud üksi...  Peavalu oli läinud ja mis kõige tähtsam- ilma tabletikarpi puutumata.

 

 

 

 

Muusikat tegi ägeda bussiga saabunud Järva-Jaani tuletõrje seltsi  endisaegseis tuletõrjevormides esinev ansambel “5P” ehk Priitahtlike Pritsimeeste Pasuna Poiste Punt.

Püstitatud olid välitelgid, kus oli nn seminari ruum koos teemat puudutava väljanäitusega. Kohalikud kodutütred pakkusid kohvi, pirukat ja suppi. Supp oli selline, kus lusikas püsti seisis. Oli väga hea, kuid minusugusele linnavurlele tekitas see pärast hirmsat kõhuvalu, millest sain lahti ainult valge veiniga...Tegelikult oli väga lahe üritus. Kõik komponendid olid olemas- söök, jook, bänd, ilus ilm, ägedad maainimesed ja hariv ajaloo seminar.

Lõppsõnaks niipalju, et mind pole küll see ajalugu eriti huvitanud ja ma pole seda seost enda jaoks tähtsustanud ega pea vajalikuks ka edaspidi. Kui küsisin ema käest arvamust, siis selgitas ta mulle nii: kui sa elad sügaval stalini ajastul, ning sa oled ema poolt vabariigiaegse ministri poolt sugulussidemetes, ning su isa on saksa sõjaväest- siis väga ei tahagi teada. Esimese küüditamise ajal, saadeti ta Tallinnasse tädi juurde, kus sai hariduse 7. kk-s, reaalkoolis ja Pedas ning Pärnusse minnes tegi haridusvaldkonnas karjääri sügaval nõukogudeajal, teadmisega- mida vähem tead seda parem. Ausalt öeldes, olen ma temaga nõus.  On asju, mida pole vaja teada! 

Isadepäev-novembri teine pühapäev!

Peale laupäevast imitatsiooni treeningut, või matka- kuidas kellegile, on pühapäeva hommikud väga rasked. Kõik jäsemed on kanged ja tuimad. Üldine väsimus on nii suur, et saan vaevu hädavajalike kodutöödega hakkama. Ja siis olengi nagu orav rattas, sest kohe-kohe on töönädal algamas. Eile treeninguid sisse tõmmates avastasin, et see nädal oli nelja nädalasest intervallist kõige raskem. Seega, mu ninaverejooks ja peavalu eilse matka ajal on siis üks võimalik tagajärg. See nädal tuleb mul lihtsalt olude sunnil kergem või kui kerge üks reisismine saabki olla.

Lisaks on tunne, et ma olen pool aastat seda klassika liigutust teinud söögi alla ja söögi peale, et kui ükskord lumi maha tuleb, siis ei taha suuski üldse nähagi, rääkimata mingite maratonide sõitmistest. Või õigemini mul puudub värskus, sest koguaeg on selline roboti tunne, ja lisaks puudub plaanisolevate ürituste jaoks motivatsioon. On üks maraton, mida hing ihkaks sõita, aga see ei kuulu selle aasta plaanidesse (ja see ei ole Vasalopet). Seega, tuleb jätkata treenimist.  Suhteliselt harjumatu minu jaoks, rabada millegi nimel mida saab alles kõige varem 14 kuu pärast realiseerida või siis veel aasta selle järgi, jne. Eks ma selle koduse maratoni rooman läbi, soome ei ole veel kindel. Kui mõne mäe otsas paar päeva lebotada saab, siis võiks ju minna.

 

Vend tuli mõneks päevaks vanemate juurde ja kurtis, et pole midagi päev otsa teha. Saatsin ta oma keldrisse ja ütlesin, et tead ju et mulle ei meeldi kui asjad on põrandal. Kui trennist tagasi tulin oli kelderis riiulid ümber tõstetud, ratas seina peal, suusad  ja kepid seina ääres, määrded riiulil ning lauad üles tõstetud :) See kola paigutamine on suurem ettevõtmine, sest poole aasta jooksul on mul vaja läinud ainult suusakeppe, rulle ja tossusid...

 

Aga, tegelikult tahan lõpetada sellega, et kogu elu pole meil piisavalt aega öelda või näidata seda, kui väga me kedagi armastame või hoolime. Ja kui see aeg ükskord otsa saab...

Ajalugu: Vol II

Ema tegi mul mõned kuud tagasi, Nahkanuia eestvedajate palvel, väikese koduloo uurimise oma sugulussidemetest Karl Selteriga. Minul puudus sellest täpne arusaam siiani, seetõttu teen lühikokkuvõtte endalegi.

Juuli-Elvine Selter (1888- 1917) abiellus 1906.aastal Aleksander Tombak- uga, kes oli Pääro tallu tulnud sulaseks. Juuli-Elvine Selter oli Karl Selteri isa õde. Allpool on pulmapilt Juuli-Elvine Selter ja Aleksander Tombak.

Abielust sündis 2 tütart: Erna ja Õie.

Erna Tombak, 24.12.1912-17.03.1994 oli vallaline ja lapsi ei olnud;

Õie Holm (minu vanaema), 08.01.1914-28.07.1997, abielus, 3 last: Eino, Tiiu, Tiit.

Õie abiellus 22.01.1933. aastal Arnold Holm-ga ja asusid elama Poe tallu. Sündis kolm last.

Eino Holm, 30.08.1933-29.04.1966, lapsi ei olnud.

Tiit Holm 22.07.1950-13.10.1983, lapsi ei olnud.

Tiiu Holm-Nöörlaid 23.08.1936, 3 last: Peeter, Raul ja Virve.

Poe talu pilt aastast 1955. Fotol: Arnold Holm, 04.01.1904-01.12.1980, Õie Holm, Eino Holm, Tiiu Holm, Tiit Holm ja Erna Tombak

Foto aastast 1958. Fotol Arnold, Õie, Eino, Tiiu, Tiit.

Kuna ma pole ajakirjanik ega ka ajaloolane, siis natuke parem ja värvikam jutt samal teemal Kultuur ja Elus.

Vabandused iseendale!

Elad oma igapäevast elu: tegeled asjadega millega tahad realiseerida oma plaane, eesmärke, unistusi. Oled oma tegemistes loonud teatava plaanipärasuse või isegi rutiini, mis tagab turvalisuse. Oled rahul, kindel ja stabiilne. Ja siis ta tuleb... ettearvamatult, plaaniväliselt. Röövib mõistuse ja südame. Unustad oma lubadused ja põhimõtted. Oled kui süüdimatus seisundis. Olenemata sellest, et oled enne kogu hingest püüdnud vältida ja eemale tõrjuda, kuid ikka tekib mingi tõmme ning murdud. See on kui raske ja nakkav haigus. Vilkuvad tuled, ilusad asjad, sära ja glamuur röövivad hingerahu, ning põnev meelelahutus mis pakub meelierutavaid elamusi. Täpselt nagu hasartmängusõltuvus.

Kuigi, ma ei plaaninud, lähen ikkagi laupäeval Helsinki International Horse Showle. Kas on kedagi, kes tooks mind maapeale tagasi...?

Jalutuskäik dinosaurustega!

Laupäevane SL Õhtuleht kirjutab, et paljureklaamitud etenduses inimjalagel ja ratastel liikluvad dinosaurused ei ole efektsed, neid saatev sammude kaja on koomiline, täispuhutavad taimed- lilled võltsid ning, et etendusest elamuse saavad ainult lapsed.

Mina, kes pikki investeeringuid ei tee, olin mingil emotsiooni ajendil ostnud selle etenduse piletid juba märtsikuus- pool aastat varem. Laupäeva hommikul, kui lugesin ajalehe negatiivse arvustuse läbi, olin veendumusel, et see ongi lastele. Tegelikult etendus mulle meeldis, isegi väga. See oli kogu pere meelelahutus – tõsi küll žanr, mis meil on veel arenemisjärgus.

Etendus ise oli stiliseeritud, parasjagu informatiivne ja humoorikas. Tõsi, nooremale koolieale oli see kui ajaloo õppetund, veel noorematele mänguline ja minule, kes ma pole just dinosauruste fänn, kerge ajaviide. Baasteadmised (ja midagi rohkemat mul polegi vaja teada) ajajärgust, mil nad elasid ja dinosaurustest endist, sai igal juhul kätte.

Mulle meeldib nii-öelda "käpiknuku" etendus rohkem, kui arvutianimatsioonidega tehtud film. Etenduses on hing ja emotsioon, ebaõnnestumised, mis teevad sellest kordumatu ja unikaalse. Mind ei häirinud, et palentoloogi suuliigutused ei olnud sünkroonis pealelugeja häälega. Sellise mastaabiga auditooriumi puhul on see kui nõel heinakuhjas. Ja need kellele see meenutas Arieli pesupulbri reklaami, oskan soovitada vaid, et vaadake vähem televiisorit. Seega, oli/on vale öelda, et «korraliku elamuse saavad vaid lapsed ja sedagi juhul, kui nad veel Steven Spielbergi «Jurassic Parki» näinud pole." Ma olen täiesti veendunud, et asteroidi hävitamist on Bruce Willise kehastuses palju lahedam ja tõetruum vaadata filmina, kui teatrilaval. Filmis tehakse efektid ju kõik arvutitega, ja ebaõnnestunud kohad monteeritakse välja. Nii, et võrdleme ikka võrreldavaid asju. Pika peale hakkab juba ära tüütama see massiteabevahendite agressiivselt negatiivne hoiak.