Mina, kes pikki investeeringuid ei tee, olin mingil emotsiooni ajendil ostnud selle etenduse piletid juba märtsikuus- pool aastat varem. Laupäeva hommikul, kui lugesin ajalehe negatiivse arvustuse läbi, olin veendumusel, et see ongi lastele. Tegelikult etendus mulle meeldis, isegi väga. See oli kogu pere meelelahutus – tõsi küll žanr, mis meil on veel arenemisjärgus.
Etendus ise oli stiliseeritud, parasjagu informatiivne ja humoorikas. Tõsi, nooremale koolieale oli see kui ajaloo õppetund, veel noorematele mänguline ja minule, kes ma pole just dinosauruste fänn, kerge ajaviide. Baasteadmised (ja midagi rohkemat mul polegi vaja teada) ajajärgust, mil nad elasid ja dinosaurustest endist, sai igal juhul kätte.
Mulle meeldib nii-öelda "käpiknuku" etendus rohkem, kui arvutianimatsioonidega tehtud film. Etenduses on hing ja emotsioon, ebaõnnestumised, mis teevad sellest kordumatu ja unikaalse. Mind ei häirinud, et palentoloogi suuliigutused ei olnud sünkroonis pealelugeja häälega. Sellise mastaabiga auditooriumi puhul on see kui nõel heinakuhjas. Ja need kellele see meenutas Arieli pesupulbri reklaami, oskan soovitada vaid, et vaadake vähem televiisorit. Seega, oli/on vale öelda, et «korraliku elamuse saavad vaid lapsed ja sedagi juhul, kui nad veel Steven Spielbergi «Jurassic Parki» näinud pole." Ma olen täiesti veendunud, et asteroidi hävitamist on Bruce Willise kehastuses palju lahedam ja tõetruum vaadata filmina, kui teatrilaval. Filmis tehakse efektid ju kõik arvutitega, ja ebaõnnestunud kohad monteeritakse välja. Nii, et võrdleme ikka võrreldavaid asju. Pika peale hakkab juba ära tüütama see massiteabevahendite agressiivselt negatiivne hoiak.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar