Peale laupäevast imitatsiooni treeningut, või matka- kuidas kellegile, on pühapäeva hommikud väga rasked. Kõik jäsemed on kanged ja tuimad. Üldine väsimus on nii suur, et saan vaevu hädavajalike kodutöödega hakkama. Ja siis olengi nagu orav rattas, sest kohe-kohe on töönädal algamas. Eile treeninguid sisse tõmmates avastasin, et see nädal oli nelja nädalasest intervallist kõige raskem. Seega, mu ninaverejooks ja peavalu eilse matka ajal on siis üks võimalik tagajärg. See nädal tuleb mul lihtsalt olude sunnil kergem või kui kerge üks reisismine saabki olla.
Lisaks on tunne, et ma olen pool aastat seda klassika liigutust teinud söögi alla ja söögi peale, et kui ükskord lumi maha tuleb, siis ei taha suuski üldse nähagi, rääkimata mingite maratonide sõitmistest. Või õigemini mul puudub värskus, sest koguaeg on selline roboti tunne, ja lisaks puudub plaanisolevate ürituste jaoks motivatsioon. On üks maraton, mida hing ihkaks sõita, aga see ei kuulu selle aasta plaanidesse (ja see ei ole Vasalopet). Seega, tuleb jätkata treenimist. Suhteliselt harjumatu minu jaoks, rabada millegi nimel mida saab alles kõige varem 14 kuu pärast realiseerida või siis veel aasta selle järgi, jne. Eks ma selle koduse maratoni rooman läbi, soome ei ole veel kindel. Kui mõne mäe otsas paar päeva lebotada saab, siis võiks ju minna.
Vend tuli mõneks päevaks vanemate juurde ja kurtis, et pole midagi päev otsa teha. Saatsin ta oma keldrisse ja ütlesin, et tead ju et mulle ei meeldi kui asjad on põrandal. Kui trennist tagasi tulin oli kelderis riiulid ümber tõstetud, ratas seina peal, suusad ja kepid seina ääres, määrded riiulil ning lauad üles tõstetud :) See kola paigutamine on suurem ettevõtmine, sest poole aasta jooksul on mul vaja läinud ainult suusakeppe, rulle ja tossusid...
Aga, tegelikult tahan lõpetada sellega, et kogu elu pole meil piisavalt aega öelda või näidata seda, kui väga me kedagi armastame või hoolime. Ja kui see aeg ükskord otsa saab...
