 |
| Brüssel |
 |
| Belgia käsitöö sokolaad |
Järjepidev kehv enestunne, üha süvenev jõuetus ja siis treeningjärgne ninaverejooks ning peavalu päädis sellega, et eelmise nädala alguses olin sunnitud pöörduma perearsti juurde. Pealtnäha paistsin tervena ja endal hakkas pigem piinlik, et lähen sinna ning kaeban jõuetust. Lisaks oli mul pidevalt külm. Ega ta ei osanudki midagi muud teha kui vererõhku mõõta. Mul endal vererõhumõõtja puudus ja ei osanud sellest midagi arvata, aga arsti silmad läksid suureks kui nööbid ning liigutused kiireks. Koheselt otsiti mulle kolm tilka mingit vedeliku keele alla ja siis ütles, et ei tea kas julgen numbreid öelda!!! 181/145 pulss 53!!!! Mulle ei jõudnud see kohale- pigem on mul koguaeg olnud probleeme, et on madal ja nüüd... Ühesõnaga, järgnes EKG, vereanalüüsid, ultraheli ja Holteri 24 tunni uuring. Kõik uuringu tulemused olid parimas korras. Arst analüüsis mu elustiili ja leidis et see on rohkem kui eeskujulik- sporti teen piisavalt, kehakaal pole ka probleem (vähemalt talle:-). Seega sain diagnoosiks ülekoormuse ja stressi, kuna muid haigust tekitavaid põhjuseid ei leidunud. Ise otsustasin loobuda hommikusest kohvijoomisest (väljaarvatud laupäev/pühapäev kodus). Arsti poolt sain karbi vererõhku alandavaid tablette.
 |
| 15 eurone hommikusöök:) |
Enesetunne oli päris kohutav. Tablette võtsin ühe tableti asemel pool, aga ikkagi tekkis mul peapööritus, iiveldus ja nägu hakkas õhetama. Väga kõhe tunne tekkis, sest reede varahommikul pidin ju Belgiasse lendama ja tunne oli selline, et ei jaksa. Asjale lisas vürtsi veel Holteri aparaadiga veedetud 24h kolmapäeval, mistõttu ma öösel selle põriseva masinaga magada ei saanud silmatäitki. Reedel kell viis olin lennujaamas ja see oli juba teine magamata öö, aga pidasin vastu. Lend läbi Helsingi kulges viperusteta ja Brüsseli lennujaamast suundusime Belgia väikelinna Turnhout. Terve reedese päeva veetsime oma asjatoimetusi teha, mis valmistasid meile suure-suure pettumuse päeva lõpuks. Olin vihane ja hotellis mõõtsin käekotis:) kaasa vedanud (neljapäeval soetatud aparaadiga) vererõhku. Tuli jälle pool tabletti võtta ja öö oli jälle mureta- nüüd siis juba kolmas magamata. Laupäeval sõitsime tagasi Brüsselisse ja mängisime turisti. Sõitsime lennujaamast rongiga kesklinna ja terve päeva komberdasime ringi. Elu tundus kuidagi lootusetu, kui kesklinna suurte klaasvitriindega poes olid pikasäärega saapad 15 eurot, korralik jope 30 eurot, pluus 3 eurot, suured maitsvad friikartulid 2,50 eurot, kohv 0,70 senti... Selliseid numbreid pole mina siin isegi keldri kaltsukas näinud!!!! Enne hilisõhtust lendu võtsin järjekordse pooltableti- mis ajas jälle kohutavalt pea pööritama. Palusin Helenal jälgida, et ma pikali kukkuma ei hakka treppidel või eskalaatoritel. Brüsseli lennujaam oli laupäeva hilisõhtul harjumatult vaikne võrreldes tavapäraste Euroopa lennujaamadega. Lösutasime lamamistoolis ja oli üsna mõnus jõulutunne. Minu magamatus oli sellise etapini jõudnud, et lennukis mingil etapil vajusin poole tegevuse pealt unne. Tallinna jõudsime viimase Helsingi lennuga ja kui kell üks koju jõudsin ning pea patja puudutas, siis magasin.
Pühapäeval oli vererõhk normis, hommikuti ja peale esmaspäevast ning teisipäevast trenni ka. Veidi kõrgem on vahetult peale tööd, ja seega tuleb siit omad järeldused teha. Sellest ajast peale pole tablette tarbinud ning vähemalt ma olen mina ise, mitte paistes käbi. Puhkuse peale mõtlen juba pikemat aega aga tegudeni pole jõudnud, ega tea millal jõuangi. Aga see kogemus oli päris kohutav ja selleks et hoiduda nendest jubedatest paiste viivatest tablettidest, tuleb natuke reguleerida töö ja puhkuse suhet.
