Minu esimene rogain- XT Icebug talverogain!

Kui Anu mulle veebruari lõpus helistas, olin koheselt nõus. Peaasjalikult sellepärast, et olin Prantsusmaa maratonist täis energiat ja optimismi ning samuti pean reaalselt tõdema, et üle kolme tunniseid üritusi tuleb teha kui tahan edaspidigi suusamaratone läbida. Tegelikkuses kulus kogu mu järgnev kuu töö tegemisele ja treeningud, või mis treeningud kogu elu oli tagaplaanil. Erinevad tegemata jätmised tekitasid omakorda uusi pingeid ja stressi. Mingil hetkel tundus kodus käimine juba liigse ajaraiskamisena.
Kui teisipäeval see kõik ühele poole sai tundsin, et vajan rahu sellest paanikaosakonnast ja laupäevane sportlik väljas viibimine oli just parim restart.

Ilm oli suurepärane ja nelja tunnine kontrollaeg ei tundunud kuigi hirmuäratav. Tegelikkus oli aga karm. Kõigepealt see, et tegemist oli valikorienteerumisega, mis tähendas ise valid raja ja võtad punktid. Kunagised läbitud ekstreemid olid suundorienteerumised ja seal ei pea väga mõtlema vaid läbid etteantud raja. Samuti oli kaart jube suures mõõtkavas ja punktide vahekaugused tohutult pikad. Seega oli tulemus see, et poole tunniga sai ühe punkti. Aga algusest. Start oli Tabasalu politsei- ja piirivalvekollezhist. Esimene punkt tähendas seda, et oli vaja saada üles! Pankrannikust! Pool kilomeetrit eemal oli terasest keerdtrepp üles. Mingi hetk kui puude latvadeni jõudsin, haarasin juba kahekäega kramplikult käsipuust, alla ja üles vaadates hakkas sees keerama. Tuli meelde, kui aastaid tagasi sai Vuosaari elementide otsa ronitud, samamoodi mööda kõikuvaid terastellinguid ja all oli vesi... Mõtlesin, et suutsin tol korral, suudan täna! Suunasin pilgu otse ette, mitte väga kaugele ja üles ma sain. Edasi tuli nüüd ca 500 meetrit tagasi minna, et punktini jõuda. Nõlva äär oli maju täis ehitatud ja reeglid keelavad aedu läbida. Nii siis pidi seal nõlva all järsakul kõõluma. See eeldas juba mingeid alpinismi oskuseid. Peale seda kui Anu libises ja 5 meetrit allapoole lohises, mulle aitas. Järgnevad kolm aeda jalutasin lihtsalt läbi. Edasi oli tuim sörk. Tagantjärgi, läksime liiga ahneks ja tegime raja nii, et läksime kõige kaugemate punktide järgi, mis andsid kõige suurema skoori. Mingil hetkel tähendas see aga seda, et tekkis oht jõuda tagasi finishisse kontrollaja piire. Ehk siis; esimene tund läks ladusalt, teine tund suutsin ka veel kaarti lugeda. Kolmandal tunnil panin kaardi jäädavalt ära, kuid suutsin veel argumenteerida teemal, et aeg on tagasi minna. Neljandal tunnil enam ei suutnud midagi ja suundusime kõige otsemat teed tagasi, võtmata ühtegi punkti, mis jäi lähedusse. Aeg tiksus halastamatult kiiresti ja iga kontrollaega ületatud minut oleks lõppenud kogutud punktide maha arvamisega. Minul oli liikumisega tõsiseid raskusi. Jalad valutasid kogu pikkuses ja iga liigutus toimus grimassi saatel. See neljas tund oli kohutavaim kordades kui kuus- seitse tundi suusatada! Me jõudsime nii täpselt: 4:00,34. Läbisime kokku 27,4 kilomeetrit. Nüüd suudan ma paar päeva ainult horisontaalselt veeta!