La Transjurassienne: Vol. 2

klassika stardipaik- Les Rousses

Jätkame...

Ärasõidupäeva äratus oli kell 3 hommikul. Otse lennujaama ja Lufthansaga oma tuntud headuses  läbi Frankfurdi Genfi.  Frankfurdis sisustasin ma aega, vastates tütarlapse küsimustikule Lufthansa teeninduse kohta: normal spacious plane and delicious food. Finnairile lisandub veel: friendly, professional service and good natured staff.

sportlase lõuna- hall aga uskumatult hea maitsega

Genfis paistis päike ja oli 7 kraadi sooja. Pilt muutus poole tunni jooksul, kui jõudsime Mont Jura mägedesse 1000 meetri kõrgusele Mijoxi, kus oli me majutuspaik- tohutud lumehanged ja kerged külmakraadid. Toad jagatud tekkis nö. lebotamine, sest suuski veel polnud ja küla iseenesest oli ainult üks tänav, mis sai 10 minutiga läbi jalutatud. Perenaine oli samuti kordumatu prantslanna- ühtegi muud keelt ei osanud kui prantsuse ja lisaks oli ta igapäev shvipsis. Kõik see oli aga lõppkokkuvõttes kasulik, sest kui wifi paroolide kohta küsisin rebis ta oma parooliplokist aga kasutajanimesid täiesti tasuta. Lehekesel oli küll 10 eurone viide, kuid raha ei küsitud. Nii ma siis läksin uuele ringile ja sain veel mõned :) Seega "piiramatu neti kasutus Euroopa liidus"! Suhteliselt uskumatu! Paari tunni pärast saabus suusavarustus, mis asus teele mööda maad juba teisipäevast. Ilm oli imeilus ja paar lisatundi venitasid päeva nii pikaks, et mina ei jõudnud vedeleda, võtsin suusad ja läksin kodurajale. Kõik olid mind nii ära hirmutanud selle kõrguse ja mägedega. Otsustasin teha kergelt tund ühte pidi ja siis tund tagasi. Ega nendes mägedes visuaalselt just aru ei saa kas profiil tõuseb või langeb, juhul kui loomulikult päris sein ees pole. Nii ma siis sõitsin ja puhkasin- tõusud üsna normaalsed. Suusad olid loomulikult ülilibedad ja kukkusin täiesti lausikul. Laskumised olid aga üsnagi meelejäävad...Pea tund sõidetud keerasin otsa ringi ja kui tagasi oli minu arusaamist mööda kerge tõus, siis tagasisõit kestis ca 15 minutist, seega järelikult mitte... 

Teine päev sadas vihma, üle tuhande lund ja üsna korralikult. Sellised sajused ilmad üle tuhande võtavad mul pearingi käima. Oli üsna paha olla ja mõtlesin, et kas nüüd siis on see loobumise hetk... Läksime maratoni keskusesse - Morezi numbreid võtma. Äge külaelu käis- jällegi prantsuse keeles. Sai degusteeritud ja lõuna oligi söödud. Toko ametlik määrdemeister oli oma soovitustega jännis sellise ilma kohta. Retsept saabus alles peale lõunat ja nagu päev hiljem selgus, siis vist selle põhjal, mis värvi moosi neil laos kõige rohkem järgi oli. Kõik kes määrisid pidamise toko nõuande järgi- kirusid, paar erandit, kes mõtlesid oma peaga - olid rahul. Ega ta nüüd mingi katastroof polnud neile, kel tehnika paigas, sest nad suudavad suusa kinni vajutada igas olukorras.  Mina aga olematu tehnikata ja muuseas esimest korda oma uhiuutel fisheritel, mhmm- oli paras ekstreem. Õhtul kutsuti meid kultuurilisele vastuvõtule Morezi klaasitehase muuseumi (nimelt prilliklaasi) http://www.musee-lunette.fr

Tehti väike giidiga ülevaade muuseumi kollektsioonist ja järgnes suupistelaud Prantsuse erinevate juustude, suupistete ja veiniga. Minu lemmik- juust ja kerge valge või roosa vein... Lahkudes saime kingitusteks kotikesed (nagu kastivabrikus), milles koju jõudes leidsime salomoni sportpäikeseprillid ( ja mitte odavad just). Muuseas, Transju on maraton, kus päikeselise ilmaga on päikeseprillide kandmine kohustuslik!!!



Enne klassika starti- rõõmus



Laupäeva hommikul ei mõelnud suurt midagi, ilm oli hall ja kerge miinus stardis. Suusk kratsis alt kinni ja arvata oli, et saab raske olema. Kõrval olev bussitäis norrakaid määris tahkega suuski ümber, aga lõin käega. Hakka selle moosi ja pulgaga vaheldumisi mäkerdama. Tuul oli ka üsnagi vastik. Aga hingamine ok ja polnud nagu põhjust loobuda. Sättisin ennast stardikoridoris geograafiliselt õigesse gruppi (norrakate ja soomlaste vahele) ja minek. Minu kella andmetel oli start Les Rousess 1195 meetri kõrgusel. Esimesse TP-sse läks suht lõbusalt- jäine kõva rada, tuul tagant ja ainult lükka paaris.

Peale seda oli pidu läbi- algas ronimine 10 km jooksul sai mindud kuni 1367 meetri peale. Peale seda laskumine ca 6 km alla 1200 m peale. Ohh, vot see oli alles alla sõit murdmaasuusaga mööda mäenõlva serpentiini mööda. Aga ütleme nii, et 24 kilomeetril olin optimistlik, kuigi suusk oli pidamatu ja pidavaks ei saanud kuidagi. Toko kiirsprei toimis vaid paar kilomeetrit seal jäises jäljes ja edasi oli jälle paaristöö. Õlad ja käed hakkasid valutama kuskil neljandal tunni kui oli jäänud nii 15 km lõpuni ja algas uus ronimine. Ülespoole sai ronitu ca tund aega kõrgusele 1378. Sellel ajal lisandus ka tihe lumesadu, mis laskumistel segas nähtavust. Edasine oli allamäge ja mida allapoole seda tihedamaks vihmaks asi läks. Lõpu sirge oli juba jooksvate jõekestega paralleelselt ja peale ajavõtujoont lõppes ka lumi.

Keskmine kõrgus, kus tegevus toimus oli 1249 m ja tõusumeetreid 825.

Start : 10:00.00,0
Les Rousses départ : 10:03.31,3
Bois d'amont (8 km) : 43.56,3
Bellefontaine (24 km) : 2:13.08,9
Pré Poncet (37,5 km) : 4:08.06,5
Finish (52 km) : 5:51.37,6

Peale lõpujoont olin ma kehani vihmast märg ja külmetasin. Ma olin niiiii väsinud, aga peale kuuma dushi olin ma juba rahul ja õnnelik. Ja juba tagasiteel olin ma kindel, et olen homme rajal. Õhtul jooksul sai ka juba eesmärke sõnastatud prantsuse keeles: 

1er jour finir

2eme jour se faire plaisir

ehk siis 1. päeva eesmärk oli lõpetada ning teise päeva eesmärk oli nautida.

Hommikul ei valutanud mul ükski kehaosa. Lebotasime kohvilauas terve hommikupooliku ja aina paremaks enesetunne läks. Lõunaks läksime starti. Vabatehnika ja lubatud 25 km asemel oli rada vist 20+.

Kogu eilse raja lõpuosa koos teise suure tõusuga oli vabas tehnikas vägagi sõidetav. Ma isegi imestasin, et olen selliseid tõuse võimeline suusatama. Kõik oli suurepärane- päike, lumi, uued salomonid ees, käed -jalad liikusid, jõudu oli ka, aga teravust polnud- keha oli kuidagi pehme. Üllatus ootas mind viimasel lõpulaskumisel, mis oli nii 3-4 km pikk staadionile. Nimelt seisid labidatega mehed ees ja käskisid suusad näpus alla kõndida. "too dangerous".  See oli nüüd küll midagi sellist, mis minu pähe ei mahtunud. Prantslased, keda oli enamus rajal ja kes on eluaeg elanud mägedes ei suuda pehme-pudruses sulalumes laskuda...??? Minu kui laskumisfriigi jaoks oli see üks lihtsamaid! Ja nii ma siis kõndisin 10 minutit - suusad näpus mäest ALLA. Ja nii ma ei saanudki aega alla kahe tunni. Aga sain teise medali!

Pré Poncet : 40.09,5
Mouthe : 1:20.43,4

Finish: 2:00.03

Esmaspäev... ma väga enam ei liikunud. 50 meetri kaugusele poodi minek ja mäest üles tulek oli juba paras väljakutse. Magasin terve päeva maha, kuni pealelõunal hakkasime tagasi lendama.

Ja nii see, peale mitme aasta taas, minu järjekordne maraton sõidetud sai.  Üllatuseks oli mulle see, et olen arvanud ennast pigem klassikasõitjaks, kuid pean tõdema, et seekordne vabatehnika sõit oli nauditavam. Ja selleks, et kilomeetrid ka paika saada, peaks järgmiseks aastaks polari gps vidina muretsema.  

Aga sellega sai suusatalv otsa ja paar päeva hiljem kui suusad saabusid, parafiinitasin nad ära ja panin järgmist talve ootama. Äge oleks veel aprillis kuskil lapis päikese käes kruiisitada ...