Niisiis, niisiis, peale arsti visiiti neljapäeval, viisin reede hommikul isa haiglasse Hiiule. Talle tehti järjekordne vereülekanne, arvult teine siis. Esimene tehti detsembri alguses. Peale esimest oli ta üsna kõbus, nagu haige vanainimene ikka. Arvasin, et nii on seegi kord. Laupäeval hakati organismist vett välja võtma, mis sinna pidevalt juurde tekib. Ema oli vapralt külastusaegadel toeks, kuigi tundub, et temagi murdub. Paigal ei püsi ja kodus olla ei taha. Terve laupäevase päeva pidin pidevalt tema asukohti kaardistama- küll erinevates kaubanduskeskustes ja korra jõudis EMO-ssegi. Paigal ei püsinud. Täna hommikul käisin isa vaatamas...
...Uskumatu...Ta oli ... luu... nahk... jõuetu...ta ei käinud... ei istunud... ei söönud, ta oli pimedaks jäänud... Ma seisin seal kui soolasammas ja silmad tõmbusid punaseks, nutuvõru ümber suu... See tundus mulle väga julm. Kui inimene sünnib maailma on ta samuti abitu, kuid teda ümbritsevad ja abistavad inimesed, kes armastavad. Kui ta aga lahkub, siis jäetakse ta üksi võõraste keskele...
Palusin emal tema juures istuda ja kasvõi raamatut ette lugeda. Ma ise teeks nii. Ma olen oma laste pärast haiglas istunud ja nutnud. Kuid haigustega on ikka nii, et kui on rohi/ravi on ka lootus. Aga kui pole lootust... Ema ei jäänud sinna. Ju ta teab mida teeb, tal rohkem kogemusi ja reaalsem. Mina rohkem emotsionaalsem.
Kui ma lahkusin sealt osakonnast, ulgusin trepikojas. Garderoobitädi ütles, et siin ei nuteta! Vabandasin ja ütlesin, et mul on piinlik. Siis ta pani käe õlale ja ütles, et kui pisarad tulevad, siis las nad tulevad. Vesi jooksis terve päeva...
