”Ei tasu oodata tormi vaibumist, vaid tuleb õppida vihmas tantsima”!

 Enne kui kõik see emotsioon ununeb ja mattub kurbusesse, paar rida aastavahetusest ja reisit Söldenisse, Austriasse.

 

Asi, mida ma ei uskunud oli see, et detsembrikuus paistab päike. 29-30-31 olid võrratud. Mägedes paistis päike ning esimene asi oli osta päikesekreem ja –prillid (nagu mul neid veel vähe oleks seal lennujaama parklas seisvas autos…). Lõppeva aasta viimased päeva olid kui paradiisis; kruiisisin suuskadel päikese käes 2600  ja 3200 meetri kõrgusel. Pean tunnistama, et pole veel 3250 meetri kõrgusel suusatanud. Chamonix, Mont Blanc mäestikus oli kõrgeim tipp Aiguille du Midi- 2800 meetrit.

Teisel päeval möllisin end ajaviiteks suusakooli. Mulle tehti  selgeks, et see kui mäest alla saad ei tähenda, et suusatada oskad! Kolm tundi üritati mind tehniliselt korrektselt suusatama panna, lõpuks ei saanud ma ise ka enam aru, mida tegema pean. Vähemalt edaspidi jälgin, mida teen. Ühesõnaga 2012. aasta oli õppimise aasta- peatreener tegi selgeks, et vabatehnikas on mu tehniline pool puhas null ja ega klassikas asi parem pole, ning nüüd siis ka mäesuustamises. Järelikult, lumelaua võin põlema panna - pole mõtet üritadagi…

Aastavahetuse saatsime ära piduliku õhtusöögiga Philipp nimelises restoranis (julgen soovitada- küla parim teenindus ja pitsa) ja sealses ööklubis. Uut aastat sai vastu võtta kaks korda- Eesti ja kohaliku aja järgi. Mõni ei mäletanud enam pärast neid arvukaid põlevaid shote, kuidas koju sai…

  Järgmine päev oli mul kokkulepitud kolme mäe turnee (Big 3 Rally), kuigi oleks tahtnud magada. Oi, oi kui raske oli- jalad valutasid, suu kuivas aga ära tegin- kokku  ca 50 km. 2. jaanuar algas tiheda lumesajuga. Läksin hommikul kohe kõige kõrgemale, nähtavus oli kehva ning hoidsime üksteist kogu aeg silmapiiril. Rada oli kaetud ligi poole meetrise pehme lumega ja esimesena jälgi tehes oli selline off-road tunne… Super! Viiendal mäepäeval juhtus see, mida paljud põdesid läbi juba eelmisel päeval. Ilm oli pilvine, sajuta kuid üleval oli tohutu tuul. Inertsist panime kohe üles välja ja… enam alla ei saanud… 3200 meetri pealt! Kõik oli ümberringi valge, lumi keerles, pea hakkas ringi käima, tasakaaluhäired tekkisid, õhku ei olnud. Paremaks läks kuskil 2000 meetri pealt ja sealt tulin ühekorraga alla. Kodupoole kõmpides maapind õõtsus ja ülejäänud päeva magasin maha sõna otseses mõttes, väljaarvatud igaõhtune infrapuna saunas mõnulemine.

Ja edasi oligi kõik päevad päikeseta, nii et midagi head sellelt aastalt oodata pole. Järgneval päeval sadas külas vihma, üleval lund ning  ma ei roninud igaksjuhuks kõrgemale kui 2600 m. Nähtavus oli halb ja silme ees oli kõik valge, kuid sõita kannatas. 

Ärasõidu päeval oli selline vihm, et shopata ka ei tahtnud. Ja ühtäkki leidsin ennast peale südaööd jälle Tallinna lennujaamast.

Kokkuvõteks on see, et hea  ja pingevaba on olla eemal. Suhelda erinevate inimestega ja olla avatud. Tahan veel... võtke mind kaasa :-)