Muutkui sajab ja sajab tihedalt lund! Tuju on kohe helgem ja optimislikum, kuid ma kujutan ette, et jaanuari lõpus on sellest lumest kopp ees. Praegu on ta selline valge ja pehme ja hästi libisev. Eelmine nädal julgesin autost rullsuusad vahetada suuskade vastu välja. Ainult mida ei suutnud oma majapidamisest leida, olid klassika kepiotsad, mis said vahetatud rullitamiseks tugevamate vastu. Reedel ei viitsinud kuueni oodata ja tormasin kohe peale tööd Järve metsa alla. Sattusin kohe rajameistri seisusesse- olin esimene kes jälge sisse hakkas sõitma. Kaks ringi pidasin vastu ja siis oli toss väljas. Suusk kadus kuhugi lumme ära, jäi kinni ja jälle olin kõhuli lumes. Selleks ajaks kui teised tulid, otsustasin mina lõpetada. Laupäeval oli juba rada sees ja kaks tundi pidasin ilusti vastu. Pühapäeval käisin Harkus, Nõmmele ei läinud, sest mägesid ei tahtnud näha. Tund kakskümmend suusatasin, siis hakkas saabas hõõruma ja lõpetasin. Libisemine oli eelmisel aastal määritud suusaga ülihea ja kui radasid võrrelda, siis Järve rada on tunduvalt parem. Täna lasin lõpuks ATs ka uued klassikakepi otsad panna, kaua ma ikka otsin neid -kevadeni arvatavasti. Lähipäevil on vaja lahendada ka määrimise teema- kes, kus ja millega või ise!!?? Aga kolmapäeval rajale...
Sünnipäeva õhtul istusin vanemate pool. Kahe nädala pärast on isal sünnipäev...
Sünnipäeval saabus ka kink Eestisse. Mul ei olnud aimugi, milline ta on- ei fotosid- tulemusi, dokumente ega midagi. Ootasin nii väga, aga kartsin, et pettun. Helistasin koguaeg, aga telefon oli "väljalülitatud või teeninduspiirkonnast väljas". Ootamatult pidin neljapäeval Kuressaarde minema, mis võttis minult terve päeva ja kohtumine lükkus hilisõhtule. Issand, kui nummi ta on- 4 aastane, hall ruun, Hollandi soojavereline (KWPN) ja milline aukartust äratav sugupuu... Reedel sain esmasest eufooriast üle ja uurisin tõsisemalt dokumente ning käisin lumest hullunud liiklusega Arukülas asju toomas. Vet. aruandest avastasin ühe mõrudaks tegeva nüansi ja oma temperamentsusest olin nõus ta kohe tagasi saatma, olenemata kõigest eelnevast. Spetsialist arvas aga, et pole põhjust muretsemiseks ja et kinnitust saada, saatsin talle kogu dokumetatsiooni ülevaatamiseks.
Nädalavahetusel, veini klaasi taga jõudsin järeldusele, et mu elu polegi nii trööstitu, kui mulle tundub ja rahulolemiseks on põhjust küll.
Esiteks; mul on kodu, kus tunnen ennast mugavalt ja mis ei tapa mind kodutöödega ära ning tüdrukud, tänu kellele olen ma elus kokkupuutunud nii erinevate asjadega. Ma oleks tõenäoliselt selline selgrootu möku ilma nendeta.
Teiseks; sellega seoses jõuan tegeleda asjadega, mis meeldib- spordiga vabas õhus ja hobusega, ning osaleda nendega seotud üritustel ning reisida.
Kolmandaks; ma suudan teha oma tööd suure pühendumusega. Ma suudan teha mõtetuid asju... :-)
Neljandaks; mul pole piisavalt raha, aga ma suudan olla kokkuhoidlik ja prioriteete arvestades, jõuda ikkagi eesmärgini. Juurde õppides ja palju asju ise tehes.
Viiendaks; kaotused on selleks, et julgeda elus teha kannapöördeid. Viimased pool aastat on see mu peas olnud ja ma tunnen, et see on vältimatu.
Vot selline pöörane sünnipäeva nädal oli!
