Alustasime oma lumevaba hooaega 27. aprillil seiklusspordiga Kloogal. Alustan sellest, et reedel sai mul elu esimene tarkusehammas väljatõmmatud, ning arst palus hoolikas olla, et mitte külmetada, vältimaks põletikku. Seega, oli minu osalemine suure küsimärgiga. Kuid imeilus päikesepaisteline ilm tekitas minus vastupandamatu soovi see päev looduses veeta. Sättisin endale rätikukese pähe ja tõmbasin maski näo ette, et mingit tuuleõhukestki minu haige hamba juurde ei pääseks. Nägin välja kui pangaröövel.
Algajatena osaleme me sel hooajal B-rajal, kus erinevalt A- rajast puuduvad köieülesanded ja rulluisutamine ning läbitavad distantsid on ka lühemad. Olenemata sellest, et püüdlikult jõudsime stardipaika tund aega varem, jäi mõnel kiiver autosse, spordisöögid kaasavõtmata, rattapüksid kadunuks ja spordijooki väheks. A- rada startis 20 minutit varem kanuuetapile. Meie esimeseks etapiks oli kuskil 6 kilomeetrine jooksuetapp. Kui 150 kolmeliikmelist võistkonda sellele alale lahti lasti, siis orienteerumist nagu polnudki. Tuli vaid teiste sabas jalgadele tuld anda. See „sprint“ lõppes mul 2 km pärast Klooga- Paldiski
raudteeliiprite vahel…, jämedal killustikul. Põlved… oi-oi oi!!! Valus!!! Aga, vapralt edasi. See esimene etapp oli vahva veel sellepoolest, et kui rahvas oja või mülka ületades otsis kuivemat kohta, siis järgmistel etappidel ei pööratud sellele enam tähelepanu ja mindi otse- läbi ojade, jõgede, rabade jms. veekogude. Jooksuetapi eredaimaks muljeks jäi olelusvõitlus punkti ümber, kuhu korraga olid sattunud A-raja jooksjad ja B-raja ratturid. Punkt oli puu küljes suhteliselt järsul ja kõrgel kaldaserval, trügimist oli kõvasti ja kohati tundus, et see puu kukub selle massi all jõkke.
Järgnev rattaetapp oli suhteliselt emotsioonivaba, kui välja arvata mu põlv, mille valu andis teravalt tunda. Mõtlesin, et kannatan natuke veel. Sellel rattaetapil oli ka lisaülesanne, kolme punkti kauguse hindamine ja nende summeerimine. Nägime ainult kahte ja eeldasime summaks 2570 m., mis andis 8 lisaminutit karistust. Õige oli 1600 meetrit. Järgnes, minu jaks kõige jubedam etapp- kanuuga. Kuid kartus oli asjata. Kanuud venisid järvemudas aeglaselt nagu kissellis. Veega on sel kevadel küll kitsas. Kanuuetapp sai läbitud nagu aeg luubis kuid positiivne oli see, et mu põlv sai puhata ja valu taandus (või muutusin ma tuimaks, sest möödunud oli juba 4 tundi). Järgnes taas rattaetapp, lootus peatsest lõpust süstis optimismi ja energiat tuli juurde, kuid…. ennatlikult. Suundudes 24 punkti poole, mööda "otsemat" pinnasteekest läbi raba, ühtäkki see tee lõppes!! Nüüd tärkas Tõnul ja Indrekul soov orienteeruma hakata. Tagasi ei olnud nad nõus minema ja nende otsus oli minna läbi raba. Me kaotasime oma asukoha, kuid liikusime edasi, ma ei tea kuhu??? Pilt oli masendav, rattaga sõita ei kannatanud ja kilomeetrite kaupa tuli ratast rabas lohistada, aga tagasi ka ei tahtnud enam minna. Võtsime orientiiri päikese järgi lõunasse. Kaardist midagi sotti ei saanud ja tundus, et liikusime vaevaliselt ratast lükates päris pikalt kuni ilmus mingi kõrgem ala ning meie ette kerkis taluke ja… ennäe punkt otse meie ees! Oli igatahes vägagi seikluslik ja virgutav kogemus turnida rattaga koos mööda selliseid laukaid kuhu tavalisel päeval ilmselt kunagi ei taipaks isegi kummikutega jalutama minna :-))) Rabast väljununa, oli õnn nii suur, et otsustasime kiire lõpu teha. Enne finišit oli veel teine lisaülesanne- kirve viskamine paku sisse. Nii paari-kolme meetri kauguselt. Igal tiimil oli kolm katset ja kes sisse ei saa peab jooksma trahviringi. See oli selline väga tehniline ja väsitav jooksutiir- turnimine mööda suurt kivivalli. Kuna Indrekust indiaanlast ei saa, tuli meil läbida trahviring kuid põlvevalu oli unustatud, sest koduigatsus oli suur. Seega, tulemus 6 tundi 30 minutit 30 sekundit, andis 132 koha üldarvestuses. Aga alguse asi, kuid eesmärk oli puhtalt läbida ja see meil õnnestus. Milline kergendus...!
Nüüd tuleb järele jäänud päevadel oma põlvedel lasta puhata ja salvitada, et saaks 1. mail tiiru ümber Viljandi järve teha. Ja,… nohu ravida:)
Algajatena osaleme me sel hooajal B-rajal, kus erinevalt A- rajast puuduvad köieülesanded ja rulluisutamine ning läbitavad distantsid on ka lühemad. Olenemata sellest, et püüdlikult jõudsime stardipaika tund aega varem, jäi mõnel kiiver autosse, spordisöögid kaasavõtmata, rattapüksid kadunuks ja spordijooki väheks. A- rada startis 20 minutit varem kanuuetapile. Meie esimeseks etapiks oli kuskil 6 kilomeetrine jooksuetapp. Kui 150 kolmeliikmelist võistkonda sellele alale lahti lasti, siis orienteerumist nagu polnudki. Tuli vaid teiste sabas jalgadele tuld anda. See „sprint“ lõppes mul 2 km pärast Klooga- Paldiski
raudteeliiprite vahel…, jämedal killustikul. Põlved… oi-oi oi!!! Valus!!! Aga, vapralt edasi. See esimene etapp oli vahva veel sellepoolest, et kui rahvas oja või mülka ületades otsis kuivemat kohta, siis järgmistel etappidel ei pööratud sellele enam tähelepanu ja mindi otse- läbi ojade, jõgede, rabade jms. veekogude. Jooksuetapi eredaimaks muljeks jäi olelusvõitlus punkti ümber, kuhu korraga olid sattunud A-raja jooksjad ja B-raja ratturid. Punkt oli puu küljes suhteliselt järsul ja kõrgel kaldaserval, trügimist oli kõvasti ja kohati tundus, et see puu kukub selle massi all jõkke.Järgnev rattaetapp oli suhteliselt emotsioonivaba, kui välja arvata mu põlv, mille valu andis teravalt tunda. Mõtlesin, et kannatan natuke veel. Sellel rattaetapil oli ka lisaülesanne, kolme punkti kauguse hindamine ja nende summeerimine. Nägime ainult kahte ja eeldasime summaks 2570 m., mis andis 8 lisaminutit karistust. Õige oli 1600 meetrit. Järgnes, minu jaks kõige jubedam etapp- kanuuga. Kuid kartus oli asjata. Kanuud venisid järvemudas aeglaselt nagu kissellis. Veega on sel kevadel küll kitsas. Kanuuetapp sai läbitud nagu aeg luubis kuid positiivne oli see, et mu põlv sai puhata ja valu taandus (või muutusin ma tuimaks, sest möödunud oli juba 4 tundi). Järgnes taas rattaetapp, lootus peatsest lõpust süstis optimismi ja energiat tuli juurde, kuid…. ennatlikult. Suundudes 24 punkti poole, mööda "otsemat" pinnasteekest läbi raba, ühtäkki see tee lõppes!! Nüüd tärkas Tõnul ja Indrekul soov orienteeruma hakata. Tagasi ei olnud nad nõus minema ja nende otsus oli minna läbi raba. Me kaotasime oma asukoha, kuid liikusime edasi, ma ei tea kuhu??? Pilt oli masendav, rattaga sõita ei kannatanud ja kilomeetrite kaupa tuli ratast rabas lohistada, aga tagasi ka ei tahtnud enam minna. Võtsime orientiiri päikese järgi lõunasse. Kaardist midagi sotti ei saanud ja tundus, et liikusime vaevaliselt ratast lükates päris pikalt kuni ilmus mingi kõrgem ala ning meie ette kerkis taluke ja… ennäe punkt otse meie ees! Oli igatahes vägagi seikluslik ja virgutav kogemus turnida rattaga koos mööda selliseid laukaid kuhu tavalisel päeval ilmselt kunagi ei taipaks isegi kummikutega jalutama minna :-))) Rabast väljununa, oli õnn nii suur, et otsustasime kiire lõpu teha. Enne finišit oli veel teine lisaülesanne- kirve viskamine paku sisse. Nii paari-kolme meetri kauguselt. Igal tiimil oli kolm katset ja kes sisse ei saa peab jooksma trahviringi. See oli selline väga tehniline ja väsitav jooksutiir- turnimine mööda suurt kivivalli. Kuna Indrekust indiaanlast ei saa, tuli meil läbida trahviring kuid põlvevalu oli unustatud, sest koduigatsus oli suur. Seega, tulemus 6 tundi 30 minutit 30 sekundit, andis 132 koha üldarvestuses. Aga alguse asi, kuid eesmärk oli puhtalt läbida ja see meil õnnestus. Milline kergendus...!
Nüüd tuleb järele jäänud päevadel oma põlvedel lasta puhata ja salvitada, et saaks 1. mail tiiru ümber Viljandi järve teha. Ja,… nohu ravida:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar