Pean alustama järjekordselt sõnadega, et ma kardan kohutavalt maanteerattaga sõita, millel on ülipeened rehvid ja millega sõites kiirused on minu mõistes ülisuured, ning seda tuleb teha grupis ca 10-15 teise ratturiga! Asja tegi veel kohtavamaks see, et sadas vihma. Kuid neid kohutavaid asju oli üksjagu ja mis kõik tuleks kokkuvõtvalt korraldajale edastada, kuigi mul on tunne, et nad teavad seda ise ka, aga siiamaani on toiminud ja toimib ka edaspidi. Näiteks;
1. Tähistus oleks võinud olla parem. Õigupoolest puudus see üldse. Vähemalt mingi viit oleks võinud väljas olla Väänas Keila-Joa peale ja kohe sealt ka viit tagasi Tutermaa poole. Sama ka Treppojal. Nii mõnigi mees pani täie lauluga edasi Paldiski peale. Eks järgmine aasta meisterdan enne nooled valmis ja paigaldan postidele.
2. Joogipunkt oli täiesti tähistamata - paned täiega mööda ja jääd mõtlema, et kas olid kellegi sõbrad või korraldajate poolsed jootjad. Need vennikesed seal passisid kah nii vaikselt seal nagu oleks korraldajad sõnad peale lugenud, et ärge joogiga laristage. Samas jäi mälusoppi, et joogipunktis olid Arctic spordijoogi pudelid!!! Kas tõesti oleks pidanud ma seisma jääma, korgi maha keerama, pudelist jooma ja siis edasi minema. Hei, kus mu grupp siis juba on…
3. Keila-Joa silla juures oli ca paarikümne meetri pikkune lõik, kus uus asfalt panemata. Mõlemas ääres terve tee laiuses ca 5cm aste. Mitte ühtegi turvajat, ega kiirabi. Ise eemalt mõtlesin küll, et nüüd siis see juhtubki - sinasõprus asfaldiga. Ei juhtunud.
4. Liikluskorraldus, õigupoolest seda polnudki. Autod, mida oli isegi tavapäraselt rohkem, signaalitasid, sõitsid ette, pidurdasid, sõitsid paremasse serva, tegid parempööret just siis kui rattur tuli. Ma saan aru küll, et maantee sulgemine on kallis, aga reguleerija oleks pidanud siis kindlasti olema. Ja ümbersõidud olid ju täiesti olemas, ning mitte eriti pikad. Müstika. Nii ohtlikku sõitu pole ma veel teinud. Aga ega autojuhtide mõistvale suhtumisele ei tasu eriti loota, sest seda lihtsalt pole olemas.
Sõit algas masendavalt. Stardis oodates hakkas mul külm ja ma muutusin täiesti kangeks. Kui kõik järsku minema hakkasid, siis ma suisa kangestusin; käed-jalad ei liikunud, tagumik muutus vihmast märjaks ja mul oli täielik hulkuva kassi tunne. Sellest 1 kilomeetrisest seisakust piisas, et kõik normaalsed inimesed minu eest ära sõitsid. Ja kui ma ükskord Paldiski maantee tõusust liikuma hakkasin avastasin, et olen üksi jäänud. Nii ma siis vaikselt üksinda tempot tegin. Keegi ei jäänud tuulde, ega polnud kedagi sobivat kelle tuules sõita. 40 km. Kuskil peale Keilat hakkas motivatsioon kaduma. Igav oli, külm ja vesine ka. Niitvälja teeristis tuli ei-tea-kust 6. liikmeline meeste maantekate punt. See oli kui päike pilve tagant. Küsisin, kas nad on juba teisel ringil või. Üllatus, üllatus- ma suutsin nende tempot taluda päris hästi ja optimism tuli tagasi, kusjuures kiirus kasvas ka kohe ca 6-7 km/h võrra. Nii nad mind pundis vedasidki kuni 10 km enne lõppu kuskil Muraste kandis, ühel pisikesel (peaaegu olematul) tõusul, ma enam ei jõudnud. Joogipudelis oli mul vesi, mida tuli nii taevast kui ka asfaldilt. Nüüd oleks vaja olnud ühte keemialabori dzemmi,
või kasvõi spordijooki. Mida polnud, seda polnud ja maha ma jäin. Kuigi ma teadsin, et ma ükskord neist maha jään niikuinii, … aga lootus oli! Koos ühe rüütellikku härrasmehega proovisime veel vaheldumisi üksteist vedades neid kätte saada, kuid peale Tabasalut olid nad vaateväljast kadunud. Nii me siis Haabersti ristmikul autodega risti-rästi ekslesime ja finišisse jõudsime.
Tartu sõitude taustal tundub Tallinna 25. Rattaralli kuidagi hale ja hall. Aga midagi positiivset peab ka leidma;
1. Peaaegu viimastena kohale jõudes oli süüa nii, et lademetes. Salatit, kohukesi, jogurtijooki, saiu, leiba, 3 erinevat värvi jooki. Nii et Rakvere Elioni näljased, kus Te nüüd olite?!
2. Vaba rattaklassis oli mul III tulemus N-Eliit vanuseklassis, ajaga 2:41,22. Üldrvestuse olin ma aga 210. koht 234. võistlejast.
1. Tähistus oleks võinud olla parem. Õigupoolest puudus see üldse. Vähemalt mingi viit oleks võinud väljas olla Väänas Keila-Joa peale ja kohe sealt ka viit tagasi Tutermaa poole. Sama ka Treppojal. Nii mõnigi mees pani täie lauluga edasi Paldiski peale. Eks järgmine aasta meisterdan enne nooled valmis ja paigaldan postidele.
2. Joogipunkt oli täiesti tähistamata - paned täiega mööda ja jääd mõtlema, et kas olid kellegi sõbrad või korraldajate poolsed jootjad. Need vennikesed seal passisid kah nii vaikselt seal nagu oleks korraldajad sõnad peale lugenud, et ärge joogiga laristage. Samas jäi mälusoppi, et joogipunktis olid Arctic spordijoogi pudelid!!! Kas tõesti oleks pidanud ma seisma jääma, korgi maha keerama, pudelist jooma ja siis edasi minema. Hei, kus mu grupp siis juba on…
3. Keila-Joa silla juures oli ca paarikümne meetri pikkune lõik, kus uus asfalt panemata. Mõlemas ääres terve tee laiuses ca 5cm aste. Mitte ühtegi turvajat, ega kiirabi. Ise eemalt mõtlesin küll, et nüüd siis see juhtubki - sinasõprus asfaldiga. Ei juhtunud.
4. Liikluskorraldus, õigupoolest seda polnudki. Autod, mida oli isegi tavapäraselt rohkem, signaalitasid, sõitsid ette, pidurdasid, sõitsid paremasse serva, tegid parempööret just siis kui rattur tuli. Ma saan aru küll, et maantee sulgemine on kallis, aga reguleerija oleks pidanud siis kindlasti olema. Ja ümbersõidud olid ju täiesti olemas, ning mitte eriti pikad. Müstika. Nii ohtlikku sõitu pole ma veel teinud. Aga ega autojuhtide mõistvale suhtumisele ei tasu eriti loota, sest seda lihtsalt pole olemas.
Sõit algas masendavalt. Stardis oodates hakkas mul külm ja ma muutusin täiesti kangeks. Kui kõik järsku minema hakkasid, siis ma suisa kangestusin; käed-jalad ei liikunud, tagumik muutus vihmast märjaks ja mul oli täielik hulkuva kassi tunne. Sellest 1 kilomeetrisest seisakust piisas, et kõik normaalsed inimesed minu eest ära sõitsid. Ja kui ma ükskord Paldiski maantee tõusust liikuma hakkasin avastasin, et olen üksi jäänud. Nii ma siis vaikselt üksinda tempot tegin. Keegi ei jäänud tuulde, ega polnud kedagi sobivat kelle tuules sõita. 40 km. Kuskil peale Keilat hakkas motivatsioon kaduma. Igav oli, külm ja vesine ka. Niitvälja teeristis tuli ei-tea-kust 6. liikmeline meeste maantekate punt. See oli kui päike pilve tagant. Küsisin, kas nad on juba teisel ringil või. Üllatus, üllatus- ma suutsin nende tempot taluda päris hästi ja optimism tuli tagasi, kusjuures kiirus kasvas ka kohe ca 6-7 km/h võrra. Nii nad mind pundis vedasidki kuni 10 km enne lõppu kuskil Muraste kandis, ühel pisikesel (peaaegu olematul) tõusul, ma enam ei jõudnud. Joogipudelis oli mul vesi, mida tuli nii taevast kui ka asfaldilt. Nüüd oleks vaja olnud ühte keemialabori dzemmi,
või kasvõi spordijooki. Mida polnud, seda polnud ja maha ma jäin. Kuigi ma teadsin, et ma ükskord neist maha jään niikuinii, … aga lootus oli! Koos ühe rüütellikku härrasmehega proovisime veel vaheldumisi üksteist vedades neid kätte saada, kuid peale Tabasalut olid nad vaateväljast kadunud. Nii me siis Haabersti ristmikul autodega risti-rästi ekslesime ja finišisse jõudsime.Tartu sõitude taustal tundub Tallinna 25. Rattaralli kuidagi hale ja hall. Aga midagi positiivset peab ka leidma;
1. Peaaegu viimastena kohale jõudes oli süüa nii, et lademetes. Salatit, kohukesi, jogurtijooki, saiu, leiba, 3 erinevat värvi jooki. Nii et Rakvere Elioni näljased, kus Te nüüd olite?!
2. Vaba rattaklassis oli mul III tulemus N-Eliit vanuseklassis, ajaga 2:41,22. Üldrvestuse olin ma aga 210. koht 234. võistlejast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar