Edasi ja tagasi!

Vihmane ilm pole suutnud mind veel hirmutada, kuigi ikka ja jälle paneb imestama, kuidas saab ikka üks paik maailmas olla nii hall, niiske, pime ja ilmetu. Tõenäoliselt kestab optimism kuni esimese haiguseni. Enamus aega aastast kulub hingamisteede ravile ja vitamiinide tarbimisele.

Täna võtsin rullsuusad ja läksin üle pika aja taas sõitma. Hull julgustükk! Oli külm ja vihmane, mistõttu teine ring oli tõsine eneseületus. Pori pritsis ja libe oli, mistõttu sain jällegi asfaldil püherdada... Mitu nädalat pole liigutanud ja pulss kerkis pidevalt liiga kõrgeks, seega päris tihti tuli peatuda ning taastuda. Tulemus veerantundi kaugem kui tavaliselt. Aga mis siis ikka, elu tuleb edasi elada siin ja praegu, olgu siis hall ja vihmane.

Meeletu apelsinitarbimine andis ka kohe siin tunda. Kohe laupäeva hommikul läksin poodi ja ostsin 5 kilo mandariine ja apelsine, kuid need ei maitsenud enam nii hästi. Rohkem läheb peale kodumaine puuvili- Poola õun. Nüüd nad mul siin laual seisavad ja tuletavad meelde ühte sooja ja päikeselist Atlandi rannikut.

Aga, mis siis veel tegime...

Peale maailmalõpu reisi külastasime järgmine päev Algarve ringkonna pealinna Faro't. Linna keskmeks on sadama lähistel asuv ringikujuline kindlus Vila-Adentrosse, millesse pääseb läbi kellatorniga väravakaare. Sisenedes oli tunda jällegi sedasama rahvustoidu lõhna- grillitud sardiinid- öök! Siinpoolne rannikuosa on laugete liivarandadega ja kaunid rannad asuvad saartel. Faro rannasaarele pääsesime 7 kilomeetrise ringiga ümber Faro linna ja lennujaama. Tõesti oli omapärane, saarele pääses üle ühesuunalise silla, mille ületamist reguleeris valgusfoor. Tipp rannahooajal oleks vist tõeline tohuvapohu seal. Mõneti meenutas see saar Veneetsia randasid, mis asus samuti saarel ja Lido de Jesolot. Kuid lained olid siingi tohtutult suured ja kuna puudusid kaljumoodustised, siis oli see tõeline surfarite paradiis. Surfarsid isegi lapsed. Meie korjasime rannaribalt aga kotitäie käelaba suuruseid karpe. Tagasipöördudes läksime naaberküla rannale Olhos d' Agua õhtustama.

Järgmisel päeval liikusime teisele poole- Albufeirasse, mis asub kaljutipul. Endisest kalurikülast on tänaseks kasvanud suure sadamaga kuurortiks. Linna lähedusse jäävad siingi kaunid rannaabajad, ääristatud kõrgete kaljudega. Lõunastasime Praia de Castelo restoranis, vaatega silmapiirile.

Kätte jõudis ka päev, mil tuli liikuda tagasi Lissaboni. Lissaboni sõitsime seekord mööda kiirteed ja pealelõuna veetsime loomaaeda külastades. Eelpool jõudsin juba mainida, kui võimatu liiklus on Lissabnis, ja õigele objektile jõudsime alles neljandal katsel, kusjuures parklasse sissepääsu otsime õnnestus ka alles kolmandal katsel. Võimatu. Sama skeem toimus ka hommikul lennujaama sõites, kus nii mõnigi ristmik sai risti-rästi läbi sõidetud ja ringristmik ajas pea ringi käima... Kui lõpuks auto tagastatud sai, tundsin end turvaliselt, sest ees ootas lendamine Finnairiga ja ümberistumine Vantaa lennuväljal. Vaieldamatult minu lemmikud.

Kuigi, mis reis see ikka on kui... kõik laabub? Nimelt, Tallinnas saime kätte ainult ühe kohvri, teine lihtsalt ei mahtunud imepisikesele lennukile. Aga, mis seal ikka- oli reedeõhtu, lennuk täis, eestlased töölt koju sõitmas. Ja õnneks lendab Tallinna-Helsinki vahel neid lennukeid päris tihti, nii et juba järgmisega ta saabuski.