Maailmalõpp!

Esmaspäeval tegime ringreisi läänerannikule; Portimao-Lagos- Sagres- Casa de San Vicente- Aljezur- Monchique- Silves.
Portimaost läänepoolne rannik on vaheldusrikkam, rannajoon käänulisem ning ilmestatud väikeste lahtedega ning tuulest lihvitud kaljudega. Portimao on piirkonna suurim konservitootja ja tõmbenumbriks on grillitud sardiinid, mis mulle erilist kulinaarset maitseelamust ei pakkunud. Vist tänu nõukogude aja kuulsale tootele „Sardiinid õlis“. Portimao lähedal on Praia de Marinha, mida ilmestavad mere poolt veidraks lihvitud kaljurünkad ja koopad.
Lääne piirkonna suurim kuurort on Lagos. Kuid tänavad on siingi kitsad ja kaetud munakivisillutisega, mistõttu sobivad rohkem eeslivankriga sõitmiseks, kui rendiautoga. Rand jõuab välja Cabo Sao Vicente lõppu, mida keskajal tunti Maailma Lõpuna. Nendele tuulistele kaljudele on ehitatud 1904. aastal vana kloostrikabeli müüridele majakas, mis saadab oma valguskiiri ca 96 km kaugusele merele.

Läänerannik on metsikum, külmem ja tuulisem, samuti ka inimtühjem. Kohati on tunne, et on tõepoolest maailmalõpp. Piirkond on üksluine, künklik ja meenutab kõrbe. Kuid rannad on siinpool laiad ja liivased, ning rannajoon põnev, vesi on külm ja tuul tugev. See piirkond on rohkem surfajate paradiis. Sõitsime kuni Aljezuri linnani. Linna lähedal randadest leidsime Monte Clerigo avara luiteranna. Aljezurist võtsime suuna Caldas de Monchique terviseküla peale. Selle külakese turismiobjektiks on ravitoimeline vesi, mis väidetavalt oli kuulus juba vana Rooma ajal.
Koju jõudsime alles õhtupimeduses.