Talv algas täna ikka ja jälle vihmaga, nagu eelmistel aastatelgi. Siin Tallinnas ja Harjumaal on lund juba üsna harva nähtud. Viimastel päevadel käib elav arutelu, kuidas teha suusatrenni eelolevaks hooajaks sellises olukorras? Ega siin lahendust polegi, lihtsalt tuleb teha valikuid, juhul, kui pole elukutseline ega ülalpeetav. Ja eesmärgid ning ootused nauditavamaks mõelda. Üle pika aja võtsin ise ka ette ja sõitsin Valgehobusemäele. Startisin kolmveerand üheksa kodust ja kohal olin 3 minutit enne kümmet kui keskusehoone just avati. Jah, tõesti- 100 km kaugusel Tallinnast oli lumerohkus muljetavaldav. Olin ka viimasel hetkel (määrimata) suusad autosse tõstnud. Võtsin suusad, et pealik Kenneth määriks need kiirelt ära …, kuid kedagi polnud. Päälik hoopis Tartus. Ega siis muud, vahetasin riided ja ilma suuskadeta metsa alla. Peale esimest ringi oli maja ette parkinud üks tuttav Peugeot buss- ja kohe oli kuulda, kuidas suusaklubi Marko üritas rajatraktorit käivitada ja sellega rada tegema minna. Huvitav, kas igal pool on võimalik niimoodi ise majandada!? Kivi pealiku kapsaaeda, aga selle organiseerimisega päästsime keskuse hea maine, sest tore oli lugeda, kuidas värske lumega oli ainult Valgehobusemäel rajad sees. Aga, mina oma selle aastase pikima treeningu sain tehtud, olin metsas ühtekokku kolm tundi. Oi on aga rasked rajad siin. Käisin kärmelt pesemas, saunas ja kiirelt tagasi. Koju jõudsin kell kolm. Seega, hobile kulutatud aeg oli 6 tundi ja sel ajal vaatas lapsi vanaema, kes just väga rahul sellega ei olnud. Siit ka tõsiasi, et tööpäeva õhtul lund otsima minna Tallinnast kaugemale, on pea võimatu, juhul kui omad lapsi ja majapidamist. Ja ega nädalavahetustelgi üks päev ohverdada, pole pahatihti võimalik. Ning teisest küljest, majanduslikult muutub see ka päris kulukaks. Nii et, tuleb oodata kuni mingi kunstlume rada siin valmis tehakse, aga siis tekib küsimus, kas sinna suusatama ka mahub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar