Läbi kannatuste, milleks oli autosõit alates 10:45 kuni 21:15, jõudsime Syötekylä Pikku-Syöte suusakeskusesse. Lõpuks kui kohale jõudsime, oli tunne nagu oleks koju jõudnud. Lumetee, lumevallid, lumemütsides puud, meetripikkused jääpurikad… palkmaja, kaminaleek, rahu ja vaikus!
Teisipäev oli mõõdukalt külm (-4) talveilm. Veetsime Helenaga pool päeva mäepeal suusatades. Pikku-Syöte on tõesti pisike, kuid seetõttu hakkab ka paremini fantaasia tööle. Suusatasime puude vahel slaalomit ja hiljem on täiega fan suusatada täiesti nö puutumatus lumes. Suusatada oli lahe, kuid kukkudes vajusime meetripaksusesse lumme.
Õhtul läksin veel valgustatud rajale suusatama. Lahe. Võtsin suuna Iso-Syöte peale, kuhu polnud palju maad, nii 3,4 km. Sinna poolne ots oli ülilahe- allamäge ainult. Tegin väikse tutvustava ringi keskuses ja tagasi. See ei olnud enam lahe- kogu ulatuses tõus. Aega läks kolm korda rohkem ja tõusu oli ca 150 meetrit. Aga üles ma sain!
Aasta viimasel päeval sõitsime Rovaniemisse Jõuluvana Pajakülasse. Muinasjutt kõigile. Ma ei mäletagi enam aega, mil sai lumelinnas möllatud. Natuke aega olin täiskasvanulikult keelav- hooliv, kuid ühelt hetkel läksin samuti snowtubingusse. Vahva oli! Unustasime ennast tundideks jääst mägedele allalaskma, lumepalli merre hullama, jää keeglisse, saani karusellile ja jää tõukekelgutamisele. Soovisime oma soovid jääst soovi jääkaevu ja soojendasime end lõkke ääres. Ülilahe oli ka see, et tuul keerutas lund ja meid ümbritses täiesti nähtamatu tuisk. Hullatud-möllatud läksime jõuluvana juurde. Külastajaid oli mega palju ja väga paljud tulid deduska morosi vaatama. Registreerisime end ja meie aeg oli alles tunni aja pärast. Läksime sööma ja shoppingule. Lumetuisk aga pidevalt tugevnes, ja vapralt tagasisõidule ei mõelnud. Kui ka lõpuks jõuluvana käteldud ja parimad soovid soovitud, maandusime taas kesk tuisku õue. Ilus oli ja loomulikult ei saanud me mööduda liumägedest. Seekord ma ei mõelnudki, koheselt läksin koos tüdrukutega mäele. Kuid head asjad ei saa lõpmatuseni kesta ja tagasisõit pidi millalgi algama. Võtsime asja rahulikul, et kui uueks aastaks kohale jõuame, on hästi. Rovaniemis täiendasime end toiduga igaks võimalikuks intsidendiks. Tee oli piisavalt kohutav, kohati tuli meelde seik Visa Hing 2,
kus Bruce Willis läks lumetuisus lipukestega lennurajale vehkima, et lennuk näeks maanduda. Arvasime, et meilegi peaks keegi lipukestega ees käima, et näha kuhu sõita. Ja navigaatorist oli ka palju abi, sest ta teavitas meid ikka kui oli vaja pöörata. Nii mõnelegi autole oli ristmik tulnud ootamatu ja nad olid hange sõitnud. Aga koju jõudsime ilusti kella üheksaks. Hommikune null kraadi oli nüüd -7 kerinud. Tuisk jätkus. Ilm oli aastalõpu kohaselt tormiline. Ruttu toidud ahju, kaminasse tuli, teerada lumest puhtaks ja aastavahetus kätte jõudiski. Valasime ka tina. Kujukeste lahtiseletamine võtab veel aega, sest kujundid tulid keerulised. Järelikult, tuleb keeruline aasta kõigile. Kelgutasime südaööl õues ja vaatasime ilutulestikku. Tähendusrikkalt algas minule uus aasta veel ehmatusega. Kallanud tüdrukutele lastesampuse ja toimetades oma klaaside juures, hõikas Hanna-Liina äkitselt: „Emme, mul läks klaas ümber!“ Ja otseloomulikult arvutisse. Nüüd oli sahmimist, riidlemist, targutamist jne. Kõik muu ununes ja kergelt närviline meeleolu oli. Kuid hommik on õhtust targem! 
Uue aasta hommik oli saabunud, ilm oli karge ja külm (-15), meeleolu ja mõistus selgem. Arvuti töötas, kuid puhastamist vajab vist ikkagi. Aga, ju selline tuleb mul siis aasta 2009- ehmatavate situatsioonidega, millest tuleb üle olla mõistuse, mitte emotsioonidega.
Head Uut Aastat!
Teisipäev oli mõõdukalt külm (-4) talveilm. Veetsime Helenaga pool päeva mäepeal suusatades. Pikku-Syöte on tõesti pisike, kuid seetõttu hakkab ka paremini fantaasia tööle. Suusatasime puude vahel slaalomit ja hiljem on täiega fan suusatada täiesti nö puutumatus lumes. Suusatada oli lahe, kuid kukkudes vajusime meetripaksusesse lumme.
Õhtul läksin veel valgustatud rajale suusatama. Lahe. Võtsin suuna Iso-Syöte peale, kuhu polnud palju maad, nii 3,4 km. Sinna poolne ots oli ülilahe- allamäge ainult. Tegin väikse tutvustava ringi keskuses ja tagasi. See ei olnud enam lahe- kogu ulatuses tõus. Aega läks kolm korda rohkem ja tõusu oli ca 150 meetrit. Aga üles ma sain!
Aasta viimasel päeval sõitsime Rovaniemisse Jõuluvana Pajakülasse. Muinasjutt kõigile. Ma ei mäletagi enam aega, mil sai lumelinnas möllatud. Natuke aega olin täiskasvanulikult keelav- hooliv, kuid ühelt hetkel läksin samuti snowtubingusse. Vahva oli! Unustasime ennast tundideks jääst mägedele allalaskma, lumepalli merre hullama, jää keeglisse, saani karusellile ja jää tõukekelgutamisele. Soovisime oma soovid jääst soovi jääkaevu ja soojendasime end lõkke ääres. Ülilahe oli ka see, et tuul keerutas lund ja meid ümbritses täiesti nähtamatu tuisk. Hullatud-möllatud läksime jõuluvana juurde. Külastajaid oli mega palju ja väga paljud tulid deduska morosi vaatama. Registreerisime end ja meie aeg oli alles tunni aja pärast. Läksime sööma ja shoppingule. Lumetuisk aga pidevalt tugevnes, ja vapralt tagasisõidule ei mõelnud. Kui ka lõpuks jõuluvana käteldud ja parimad soovid soovitud, maandusime taas kesk tuisku õue. Ilus oli ja loomulikult ei saanud me mööduda liumägedest. Seekord ma ei mõelnudki, koheselt läksin koos tüdrukutega mäele. Kuid head asjad ei saa lõpmatuseni kesta ja tagasisõit pidi millalgi algama. Võtsime asja rahulikul, et kui uueks aastaks kohale jõuame, on hästi. Rovaniemis täiendasime end toiduga igaks võimalikuks intsidendiks. Tee oli piisavalt kohutav, kohati tuli meelde seik Visa Hing 2,
kus Bruce Willis läks lumetuisus lipukestega lennurajale vehkima, et lennuk näeks maanduda. Arvasime, et meilegi peaks keegi lipukestega ees käima, et näha kuhu sõita. Ja navigaatorist oli ka palju abi, sest ta teavitas meid ikka kui oli vaja pöörata. Nii mõnelegi autole oli ristmik tulnud ootamatu ja nad olid hange sõitnud. Aga koju jõudsime ilusti kella üheksaks. Hommikune null kraadi oli nüüd -7 kerinud. Tuisk jätkus. Ilm oli aastalõpu kohaselt tormiline. Ruttu toidud ahju, kaminasse tuli, teerada lumest puhtaks ja aastavahetus kätte jõudiski. Valasime ka tina. Kujukeste lahtiseletamine võtab veel aega, sest kujundid tulid keerulised. Järelikult, tuleb keeruline aasta kõigile. Kelgutasime südaööl õues ja vaatasime ilutulestikku. Tähendusrikkalt algas minule uus aasta veel ehmatusega. Kallanud tüdrukutele lastesampuse ja toimetades oma klaaside juures, hõikas Hanna-Liina äkitselt: „Emme, mul läks klaas ümber!“ Ja otseloomulikult arvutisse. Nüüd oli sahmimist, riidlemist, targutamist jne. Kõik muu ununes ja kergelt närviline meeleolu oli. Kuid hommik on õhtust targem! 
Uue aasta hommik oli saabunud, ilm oli karge ja külm (-15), meeleolu ja mõistus selgem. Arvuti töötas, kuid puhastamist vajab vist ikkagi. Aga, ju selline tuleb mul siis aasta 2009- ehmatavate situatsioonidega, millest tuleb üle olla mõistuse, mitte emotsioonidega.Head Uut Aastat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar