Päeva järel läheb päev!

On varajane kevadhommik. Talv ei taha taanduda ning päikest ja sooja võimule lasta. Kahjuks ei mäleta ma, milline ilm oli täpselt viis aastat tagasi. Mäletan vaid pimedat öist autosõitu mööda Kadaka teed, kus igat läbisõidetud auku talusin suure oigamisega. Kõik toimus kui aegluubis. Vastuvõtja täitis pabereid vist trükitähtedega, ülevaatus ja riietevahetus venis, kellegi mure polnud, et mul on valus. Lõpuks kui üles lasti ja mind tuppa sisse lükati, jäin ma päris üksi. Ei ühtki õde, arsti, ega ämmaemandat. Pikapeale sain aru, et kes kõvemini üürgab selle juurde joosti. Lõpuks kasutasin ka oma häälepaelu ja see toimis. Kell 5:51 sündis Hanna-Liina ja seetõttu ei olnud enam oluline, mis ilm oli ja või riigikord …
Viis aastat on möödunud nii mures kui rõõmus. Kahte ühesugust last pole olemas ja see mis sobib ühele ei sobi teisele. Lisaks olin mina juba kolmekümnenda eluaasta ületanud ja Helena saanud kooliealiseks, mistõttu teadsin kui hea on olla vaba ja kohustusteta, ning oi kui raske oli ümber kohaneda. Seega, algus oli taas raske. Esimese sünnipäeva eelõhtul sõitsime otse sadamast haiglasse. Sel ööl ma ei maganud ja kell 6 hommikul tulid pisarad silma. Me tellitud tort jäi söömata. Aga olin ikka kangekaelne. Teine sünnipäev olime Rootsis ja taas haiged. Jällegi tellisin kohalikust pagariärist tordi, kuid rõõmustamise asemel maadlesin kõrge palavikuga. Rohkem ma torte ei telli, mitte kunagi. Vahetult enne kolmandat sünnipäeva olime adenoidi operatsioonil, mistõttu märtsilõpu reis Riihivuorilt lõppes tervena. Tegelikult ei ole need viis aastat olnud nii jubedad, kuid meeldejäävad ikka ekstreemjuhud. Ja eks nad ole ka mingil viisil õpetlikud. Tegelikult on meil olnud palju toredaid reise ja lõbusaid seikasid, nii Hiiumaal, Mallorcal, Tenerifel, ratsavõistlustel, Algarves, mudilaste seikluspargis, Rovaniemis, Mont Blanc’l, Muumimaal, tuubirajal … Ja kindlasti tuleb neid veel ja veel.
Tänu temale saan ma veel püsida muinasjutulises võlumaailmas, kus saan uskuda jõuluvanasse ning muumimaailma olemasolusse.

Palju õnne Hanna-Liina!