Tänaseks on täis saanud nüüd täpselt kaks nädalat, kui ma pole ühtegi meetrit ega minutit treeningutele kulutanud. Esimene nädal kulus plaanikohaselt puhkuseks, teine nädal põdesin külge hakanud viirusepisikut- tõsi küll püstijalu ja töökaaslasi traumeerides. Nädalalõpus hakkasid hingamisteed juba iseseisvalt õhku läbi laskma ja hääl hakkas ka taastuma, nii et tasapisi pidin juurdlema teemal kas treenida või võidab laiskus. Kui Helenat Kurtnasse läksin viima, riietusin sportlikult. Mõeldud- tehtud. Kohalejõudes autost välja ronides oli hullult külm ja tuuline. Riietusega panin puusesse. Sellise kihilisusega, millega paar nädalat tagasi sai suusatatud, hakkas külm, seega jätsin kile peale. Loomulikult, hakkas sellega poole tunnipärast palav ja liikumine oli raske kui kubujussil. Aga no, esimene vasikas läheb ikka aiataha. Niisiis, esimene lumevaba treening kestis poolteist tundi, liikudes peaasjalikult rasvapõletustsoonis, tehnikaga kõnd-sörk. Kaks kolmandikku trassist sai läbitud mööda Kurtna-Kiisa-Kasemetsa kergliiklusteed, mida läbida ilma rullikuteta on super igav. Õnneks oli kaasas mul käsigeps ja tagasi tulin läbi metsa, mistõttu sai treening mõned seiklusspordi elemendid juurde- pori, paar kraavi ületust, mõned künkad ning jaladki märjaks. Läksin raudteekõrvalt metsa alt ja tagasitee lühenes poole võrra, aga igaljuhul oli põnevam kui asfaldil nühkida ning erinevate tervise/profisportlastega, koertega /ja ilma tõtt vahtida. Metsas on praegu veel päris märg ja porine, aga edaspidi oleks rattaga seal mütata päris palju. Kuigi pori on ka lahe, aga pärast on puhastusprotseduur üle mõistuse. Niisiis, tagasi jõudes polnud Helena veel valmis, seega oleks võinud pikemalt lonkida, aga esimeseks korraks vast piisab. Vaatab, kuidas edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar