Minu selle talve esimene suusasõit. Kui esmaspäeval hakkas laia, pehmet, valget lund sadama, tekkis hinge kripeldav ärevus. Kuid jäi minemata, sest esmaspäeviti käin ratsutamas. Aga, ega sellest ratsutamisest midagi välja ei tulnud. Külm oli, mõtted olid hajevil ja lõpuks tekkis mingi kohutav vastumeelsus. Lõpuks tulin maneežist tulema ja niipea kui sattusin lumesaju kätte, läks meeleolu helgemaks. Täna siis- jõudsin koju, koristasin ja seitsmest võtsin suusad ja ... sarapikku! Oi, oli raske. Nii raske pole mul veel kunagi olnud. Aga vist pidigi olema, sest viimane punase pulsitsooni pingutus jäi mul juuli lõppu Elva Xdreamile. Plaanisin täna võtta asja rahulikult, sest ka homme on päev. Esimene ring- pulss ei tõusnud, jalad olid kanged ja keha tuim. Vere maitse oli suus ja süda paha. Teine ring- jalad põlvest allapoole hakkasid kohutavalt valutama. Kolmas ring- elu tuli vist sisse, pulss reageeris juba koormusele, kuid tasakaal kadus totaalselt. Tehnika oli super- jalad harkis, käed laiali, nii et pesakond metssigu sai jalgevahelt läbi joosta. Libisemist polnud ollagi. Neljas ring- juba hakkas looma. Pulss hakkas tööle, hingamine saavutas mingi rütmilisuse ja endalgi tekkis mingi nauding. Aga, siis helistas (õnneks) Helena ja kutsus kooli järele. Tõenäoliselt oleks ma ennast ribadeks suustanud, sest juba tekkis hasart. Kui taas kahe jalaga maapeal seisin, oli mõnus kerge udusule tunne, kopsud ventileeritud. Homme siis plaan jälle tiirutada sarapikus ja edasi Harkusse, kuna ring pikem, profiil lauge, kuid puudub võimalus "lõikamiseks".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar