Jätame siis täna selle 2009 aasta selja taha. Võtan kaasa järjekordsed uued kohustused ja teostamist vajavad ideed. Nii mõndagi sai ka maha jäetud. Eluasemelaen, spordiklubi, rattasõit, Tomino, ja võibolla veel midagi...
Aasta 2009 oli tõesti kohutav minu jaoks. Täpselt nii ehmatav ja stressirohke, nagu aasta algas ja nagu osavad sõnasepad ennustasid. Kõva konkurents ja vaenulikud eesti inimesed tekitasid tööl tõesti probleeme ja võib öelda, et kuni novembrikuuni. Alles siis hakkasin ise taastuma ja maha rahunema. Oli palju tööd, ma ei usaldanud mitte kedagi, tegin ise ja paratamatult ei suutnud ma kõike maksimaalselt kontrollida. Tegin ka omale nn. "musta nimekirja", mille täna ära viskasin. Asjad lahendatud ja uude aastasse võtan kaasa vaid õppetunni sellest.
Aasta 2009 oli tõesti kohutav minu jaoks. Täpselt nii ehmatav ja stressirohke, nagu aasta algas ja nagu osavad sõnasepad ennustasid. Kõva konkurents ja vaenulikud eesti inimesed tekitasid tööl tõesti probleeme ja võib öelda, et kuni novembrikuuni. Alles siis hakkasin ise taastuma ja maha rahunema. Oli palju tööd, ma ei usaldanud mitte kedagi, tegin ise ja paratamatult ei suutnud ma kõike maksimaalselt kontrollida. Tegin ka omale nn. "musta nimekirja", mille täna ära viskasin. Asjad lahendatud ja uude aastasse võtan kaasa vaid õppetunni sellest.
Sel aastal jõudis mulle kohale ka mu vanus. Täna ma saan juba aru, miks nooremad on atraktiivsemad. Minu jaoks on kohutav tragöödia see, et energiat ei jätku. Nii palju mõtteid ja asju oleks vaja lihtsalt ära teha, aga pole enam seda jõudu, et asjast kinni haarata. Elutempo on kui aegluubis ja mingil hetkel taban end tõdemas, et oleks võinud juba ammu ära teha, kuid ikka tegemata. Teine iseärasus on mälu. Varem seisid mul kõik asjad ideaalselt meeles. Nüüd juba ainult valikuliselt. Paaniliselt kirjutan kõiki asju märkmikusse üles, et ära ei unustaks. Aga harjumus märkmikut vaadata, veel puudub. Nii avastangi mõningaid asju alles nädalaid hiljem, või viimasel hetkel.
Nüüd kui kirjutan, olen väsinud ka sellest ratsutamisest ja hobustest. Nali!? Eile tõime Helenale Tamperest valge poni. Kui ma neid kahte vaatan (Ramsest ja Onni) siis on nad vastupandamatud. Öösel tuli mulle pisar silma, kui tasakesi astusin Ramsese boksist mööda ja ta ei maganud, vaid upitas oma koonu mulle vastu. (Helena, palun ära jäta teda teisejärguliseks!). Aga, mõneks ajaks tõmban kõrvale. Tegelen majandamisega ja suusatan.
Tänan kõiki osapooli (kolleege, hobu inimesi, lähedasi) abivalmi, toetava ja mõistva suhtumise eest! Ilusat ja rahulikku aastavahetust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar