Mis on/oli nii masendav. Ma olen alati suhteliselt skeptiline lume püsima jäämise suhtes novembrikuus, ning ei kiirustanud oma suusavarustuse otsimisega. Aga tänaseks on juba neljandat päeva lund sadanud ja ikka muudkui sajab ja sajab. Ja kuna kogu Põhja-Eesti suusatab, siis otsustasin minagi hommikul metsa minna. Varustust otsides saabus tõsiasi, et lumi tuli ootamatult. Määrdekarp, suusakepid ja müts olid lootusetult kadunud. Võtsin oma uisusuusad ja -saapad, oma igapäevase talvemütsi ja klassikakepid ning suundusin Harku ringile. See vaade, mis metsas oli, on elamist väärt. Motivatsioon oli laes ja otsustasin vähemalt 2 ringi teha. Aga,... lund muudkui sadas ja sadas ja rajamasinast ei teadnud keegi midagi. Keegi vanem härrasmees pahandas, et kus masin on ja et üleeile- eile oli nii hea rada. Ma ütlesin, et selline suusahunt nagu tema, kes juba iga päev rajal käinud on, ei peaks küll pelgama lumes suusatamist. Kuid tõsi, väga raske oli. Kuid korrutasin endale, et kiiret pole, võtame aeglaselt ja rahulikult. Jalalaba ja suusad olid mattunud lume alla. Ringi kõige kaugemas punktis oli motivatsioon vormunud tagasihoidlikuks sooviks autoni jõuda veel tänase päeva sees. Lihtsalt ei jõudnud enam jalgu lume alt välja tõsta. Kusjuures klassikarada oli sellise tüüpilise maratoniraja kvaliteediga, nii et klassikasuusaga oleks palju lihtasam olnud liikuda edasi. Vahetult enne parklasse jõudmist, oli siiski rajamasin metsa suundunud. See lõik oli ülihea ja kergitasin väiksel lõigul oma pulssi mõnuga. Motivatsioon taastus, kuid teisele ringile minekuks oleks pidanud võileivad kaasa võtma. Nii et tänase päeva saavutus oli mitte kaks ringi, vaid üks ring kahe ringi ajaga :) Aga homme jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar