Suusatamisest ja muust!

Loomulikult oli plaan minna Tartu Maratonile ja seejärel Finlandiahiihtole. Ja loomulikult ei käinud ühel ega ka lähe teisele. Tartu Maratonile sai juba registreeritud detsembri alguses ja suusakilomeetreid sai kogutud ka üksjagu. Jaanuari keskpaigas olid mõned nädalad sulailma ja need vihastasid mind nii totaalselt, et viskasin klassika suusad nurka ning tegelesin uisutamisega. Vihale ajas mind eelkõige pidamise määrimine nullkraadi juures. Kõigepealt soovitati kasutada teipi, mis pidi  "lollikindel" olema. Rex gridtape +5...-20 kraadi. Proovisin kolmel korral: 1. Käärikul +2...0 kraadi juures võttis vähemalt 3 cm lund suusa alla kinni. 2. -5 kraadi juures Keilas oli juba täitsa talutav- pidas väga hästi, lund alla ei võtnud, vahelduvtõuget oli väga kindel sõita, kuid ei libisenud üldse. Seega, tuli koguaeg tööd teha 3. Keila +1 kraadi juures taas meeletu lumi põhja all kinni, nii et laskumisest võis rahulikult alla jalutada.

Kolmest katsest piisas, kiskusin teibi alt ära ja panin suusad nurka seisma. Tänaseni pole rohkem puutunud. Kuigi järelduseks võib öelda, et aritmeetilise keskmise järgi töötab see teip ilmselt kõige paremini -10 kraadi juures. Aga, selliste miinuste juures saab imehästi ka tahke määrdega pidama.

Selleks, et puhata väheke suuskade määrimisest, valmistusin minema jaanuari lõpus Viru Maratonile. Selle asemel tuli sõita hoopis Lätti. Järgmine nädalalõpp registreerisin end Kõrvemaa suusasõidule, kuid naabervabariigist saadud viirus pures mu hingamisteid, mistõttu jäi seegi pooleli. Ma isegi laupäeva hommikul, peale põhjalikku kaalumist, otsustasin startida, kaasas kotitäis tablette- siirupeid- termos kuuma teega, kuid 5. kilomeetril otsustasin katkestada. Rada iseenesest oli väga mõnus ja kõrgflooriga määritud suusad suurepärased, kuid kuskil 4. kilomeetril, ühel laskumisel, hakkas pearingi käima ning "pilt" hakkas ära kaduma.

Mõned päevad hiljem hakkas ilm külmemaks minema, ning minu bronhid krõbisesid endiselt. Otsustasin neljapäeval loobuda maratonist. Müüsin kärmelt osavõtupääsme ja edasi oli kaks nädalat suusapausi. Kusjuures, imelikul kombel ei kahetsenudki. Temperatuur oli tunduvalt soojem, kui eeldati, aga minult oleks see ikkagi nõudnud tõsist ettevalmistust riietuse ja varustuse osas. Ja mul polnud sellega aega tegeleda. Ma olen harjunud sellega, et panen olemasolevad suusariided selga, mütsi pähe, kindad kätte ja võtan suusad ning lähen. Ei mingeid prille, kreeme, maske, jms.

Maratoni päeval, so pühapäeval, eile ja täna olen taas suusad alla saanud ja Keilas vaikselt tiirutama hakanud. Tõsi, -15 pole just väga külm, aga minul on kõikidel päevadel ripsmed ära jäätnud ja sõrmed külmetavad. Täna kasutasin mäesuusakindaid :) Ja saapakaitsmed on ka ülilahedad asjad. Kõrvemaa sõidu katkestamisel otsustasin kindlasti minna Tallinna Maratonile. Täna ei tea. Homne päev on aega veel registreerida. Homme peale suusatamist otsustan. Neljapäev-reede naudin lund, talve ja ehk ka päikest Kuutsekal ning laupäev- pühapäev võiks ju suusatada!?

 Jah, ja laupäeval saatsin Onni Soome, Riihimäele. Hommikul kell 5 olin tallis ja laadisime Onni hobuveokile. Varustuse panin oma autopeale ja sõitsin kaheksasele laevale. Ilm oli imeilus. Pärast sõitsin Lahti kaudu tagasi sadamasse ja jõudsin kesköösel tagasi. Täpselt nii, nagu loodame, et igaühe jaoks on kuskil keegi olemas, loodan ma, et tema jaoks on olemas keegi, kes teda armastaks ja tegeleks. Kuid pahatihti ei kehti see inimestel, ega ka siis hobuste puhul, vist. Raske tunne on. Seepärast vist peakski suusatama minema, et mõtteid mujale viia.