Arvasin, et kirjutan päev varem jutu ära ja lisada pole midagi. Eksisin. Kõigepealt rada, mis ei olnudki kõva ja jäine, vaid pehme ja pudrune. Kuidas see võimalik oli, ma ei tea, sest sellist pehmet ja lumepudrust rada pole sel hooajal kohanudki. Suusk libises ülihästi ja ca 15 km pidasin edukalt vastu. Esimene pool oli pisut laugem ka, kui lõpuosa. Niisiis, tuli jalgu pidevalt tõsta lumest välja ja see oli päris väsitav. Esimene tõsisem katsumus oli Aegviidu juures laskumine, mis oli jäiseks nühitud ja võttis jala värisema. Õnneks, oli kõrvale vallidesse nühitud lahtine pulbriline lumi, kus sai stabiilsust kaotamata suusaga pidurdada. Edasistel laskumistel probleeme ei tekkinud, ning eelnev hirm oli asjata. Kuskil 10-ndal kilomeetril möödusid esimesed kaks pikamaa liidrit. Edasi oli nii ca 3 km vaikust, kus sai rahulikult veel suusatada. Teises TP-s saabus põhimass suuri sportlasi. Peale 3 kilomeetri silti, järjekordsel tõusul, kui olin juba kolmandiku roninud, kadus mul jõud. Lihtsalt ei jõudnud enam jalga lumest välja tõsta. Astuda ei saanud, sest suusk libises tagasi ja libistada enam ei jaksanud. Nii ma seal seisin, jalad krampis ja mõtlesin, mida teha. Ma ei mäleta, mitu küngast selle 3 kilomeetri peale jäi, aga ka järgmisel künkal, kuni lõpuni, kordus täpselt sama ja see oli terve igavik. Igaljuhul, pean tunnistama, et olin pettunud. Aeg 2:10. Lootsin sõita 10 min alla kahe tunni, halvemal juhul kaks tundi. Positiivse poole pealt- ilm oli päikesepaisteliselt imeilus, käsi ei valutanud (küll valutab ta aga praegu), põlv pisut andis tunda, aga ei seganud. Kokkuvõttes, olen väga rahul veedetud päevaga ja üritaks kahe nädala pärast uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar