Aga siis paar sõna Tartu Maratoni lühidistantsist:
Umbes nädala jagu tundsin ennast üsna tervena ja jõudu justkui ka jagus. Laupäeval sõitsin linna ühest otsast teise ja tagasi (Rocca al Marest Ülemistesse ja tagasi), et viimased vajalikud asjad soetada. Päeva jooksul suutsin veel viis korda oma seljakotti kokku-lahti pakkida, sest kuna minek oli bussiga siis suuri kotte ja võimalikke üleliigseid asju kaasa ei viitsinud vedada. Minu suusad võeti ette alles õhtul kell kaheksa. Libisemiseks kõrgfloor pandi alla minu juuresolekul ja see oli tõesti super. Kõikidest laskumistest sai sirge seljaga alla tuldud ja siis ka libisesin kolmandiku võrra kaugemale kui teised. Pool kümme, kui suusad olid valmis, kinnitati kindlahäälselt, et pidamist sai pandud ohtralt. Nii, et arvestagu ma sellega.
Keskpäevaks Arulasse jõudes oli ilm rohkem kui hull. Tuul oli rohkem kui tugev ja külm. Ma olin arvestanud -5-ga, aga mitte tuulega (mis korraldajate hinnangul andis kokku -15). Panin kõik riided selga mis kaasas olid ja otsustasin natuke stardialas seista, et vaadata kas hakkab hullult külm. Üllatusena ei hakanudki. Liikuma hakates oli isegi palav. Hea oli, et esimeses TP-s ei andnud riideid ära, sest pärast oli üsna mõnus. Esimestel kilomeetritel sai ka selgeks, et libises küll, aga ei pidanud. Vahepeal mõtlesin, et helistan ja küsin, kui ohtralt seda pidamist siis ikka pandi ja kuhu täpsemalt? Esimesel poolel polnud sellest suurt tragöödiat, sest tõuse sai võetud kääri kuna rada polnud ja laskumistel oli üsna lihtne ning väiksed tõusunukid sai lihtsalt üle libisetud. Algus oli ka selline, kus ma terroriseerisin kaassõitjaid oma mölisemisega. Täiesti kohutav seltskond oli. Massiliselt võeti laskumistel asend sisse ja suusakepi teravikud aeti taeva poole, pahatihti neil endil kadus tasakaal. Ühel hetkel on see teravik tagasõitjal kas kõhus või näos. Teine seltskond, sellised 50-sed meesterahvad, olid kujundsuusatajad. Käsi ei liikunud mitte ette- taha paralleelselt kehaga vaid ette tuues tegi suusakepp sellise poolringi küljepeale. Sain neile ka nähvata, et arvestagu veel mõne lähedal sõitva 2000 suusatajaga. Mingi hetk tundus, et mulle antakse peksa. Ja üks vana oli enesetapja, vist. Ukerdas seal ühe üsnagi sahka sõidetud laskumisel, jalad krampis ja suusakepid ettepoole suunatud. Ütlesin talle möödudes, et kui ta läbi torgatud neeru ei taha, siis viigu pulgad tahapoole. Hea, et ta selline koba oli, sest muidu oleks ma temaltki kolakat saanud. Aga jumala pärast, õppige põhitõed ära.
Mu mölisemine lõppes omanimelises TP-s, kui haakisin end ühe pikamaa mehele sappa. Tempo oli tal just selline kus pidin natuke pingutama ja rütm oli hästi paigas, nii et ise ei pidanud üldsegi mõtlema. Jama oli vaid see, et mul suusk ei pidanud ja enamus ajast tuli mul paaris või vahelduvat paaris sõita. Mul ju teatavasti selle jaoks lihased puuduvad, siis tuli pingutada (mis omakorda viis jututuju) ja kuskil nii viis kilomeetrit enne lõppu tundsin kuidas õlad hakkavad tuimaks muutuma ning sääred kergelt krampi tõmbama. Tegin mõned vahelduvad tõuked surudes suuska täiega vastu rada. Pidas ja tuli välja küll. Kohvinarkomaanina ma lihtsalt pidin peatuse tegema ja kohvi võtma. See oli hea ja viimased 3,5 km sain ise hakkama. Aeg siis, olenemata sellest, et tundsin ennast ülihästi, 3:37 kuid traditsiooniliselt kehvem kui neli aastat tagasi.
Seda aga ei saa küll praegu öelda, kas ma sain külma pärast oma asju pakkides või oli pingutamine siiski liiast, ei tea. Aga eks tegelen siis mõnda aega ainult varvaste liigutamisega diivanil.