See reklaamlause jäi mul silma
sel hetkel, kui ma haigeks jäin. Ma arvasin, et mul on emotsionaalselt niigi
raske seda pikka distantsi läbida, kuid selgus et alati saab raskemaks minna.
Isa tervis läks päev-päevalt järjest kehvemaks. Pühapäeval me veel rääkisime,
peamiselt mina, tema vaevaliselt, esmaspäeval langes koomasse. Esmaspäeva õhtul
läksin üle pika aja trenni. Mõtlesin, et proovin kuidas tervisega on. Järve
rajal on paar küngast ja iga künka otsas pidin hinge tõmbama, nii raske oli.
Peatreener julgustas ja soovitas igal juhul maratoni läbi sõita, kuid
matkatempos. Tema hinnangul pidi tulema imeilus ilm ja hea rada. Perearst loomulikult
keelas ja minu tehniline – määrdetugi samuti ei soovitanud, sest paratamatult
tekib hasart ning pigem teen liiga endale.
Tol õhtul auto juurde jõudes, oli jäme männioks lume raskuse all
murdunud ja auto kapoti peale kukkunud- mõnus rusikasuurune mõlk sees. Ma oli
vihane, kuid ma teadsin, mis see tähendab. Hommikupoole ööd ema helistas…
Lõplikud minekud on ütlemata rasked, olenemata sellest, et on ette teada. Mul
hakkas ninast verd jooksma ning tüdrukud tohterdasid mind- patsutasid ja panid
mulle jääd peale...
Enne ei suutnud end kokku võtta,
kui reedel mil võtsin suusad ja tegin tunnise suuskadega jalutuskäigu Keilas. Kurgus
oli kerge pitsitus ja 150 pulsi juures ei saanud hästi hingata. Muidu oli ok.
Laupäeval tegin pooleteise tunnise jalutuskäigu nõmmel-harkus ja oli üsna
vaevaline, kuigi lauskmaa ju. Pärast seda andsin suusad üle nõmme klubi ukse määrimiseks
koos oma määrdekasti ja retseptidega.
Ise üritasin kodus samal ajal kõik kodutööd ära teha. Üllatuseks sain ka
kaastundeavalduse inimeselt, kellega ma pole suhelnud rohkem kui seitseteist
aasta ning ma arvasin, et maakera hakkab teistpidi pöörlema kui see juhtub.
Tundub, et nii on, aga väga meeldiv.
Pühapäeva öösel oli siis minek.
Minu raudkindel maksimum plaan oli lihtsalt teha üks pikem treening Otepääl ja
jätta pooleli kas Kuutses või Peebul. Laupäeva õhtupoole oli mul tunda
rindkeres valusid, mis minu hinnangul olid pigem närvi- või lihasvalud. Sõidu
ajal Otepääle üritasin magada, aga ega sest midagi välja tulnud. Kohapeal
selgus, et õhutemperatuur oli -4, kuid mul olid suusad määritud -9/10 peale.
Aga kuna mul plaane polnud, siis ei häirinud mind see. Soojendust ei teinud, jalutasin
ja lobisesin niisama enne starti. Kõik olid spetsiaalselt valmistunud, kuid
mina olin täiesti rahulik ja ükskõikne. Ei olnud ma saanud teha kolm nädalat
enne pikemaid sõite ega kiirus/jõu treeninguid, toitumine baseerus peamiselt paracetamolil
ja valuvaigistitel, ei mingit pastat, hea et üldse oli isu süüa. Ainuke,
millest üritasin hoiduda olid emotsioonid. Stardilaulu ajal tuli kergelt pisar
silma, aga õnneks seda polnud pikalt, ning sai rahuliku meelega minema. Need
esimesed laskumised ja tõusud on hästi naljakad. Rohkem sai seistud, kui
suusatatud. Kui ükskord liikuma sai, siis esimestest meetritest oli ütlemata
raske. Hingata oli raske, sest ettevaatuse mõttes panin maski suu ette, et otse
külma õhku sisse ei ahmiks, samuti oli rinnus valud. Lisaks tabasid mind
hetkelised nõrkusehood- lihtsalt ühel hetkel kadus kogu jõud ning sel hetkel
lihtsalt tammusin kohapeal, kuni tasapisi jälle liikuma sain. Minu parim
maratoni aeg on aastast 2009, mil kokku see oli 7:05 ning oma taseme
hindamiseks võrdlus käis sellega. Esimeses teeninduspunktis olin 4 minutit
kehvem, kuid sealt sain edasi mõttega, et ega ometi ükski treening ei piirdu mul
ju ainult 12 kilomeetriga!?
See Harimägi ei tulnud, ega
tulnud ja ükskord kui ta ka tuli, siis see laskumine oli kohutavalt ebameeldiv-
nii külm hakkas, ripsmed võttis jäässe. Harimäel jõudis ka -Kertu suudab- mulle
järgi. Ta lobises vahetpidamata. Näha
oli, et suusad ja eelkõige kepid olid segavad asjad tema edasiliikumises. Ta
oli aga ütlemata positiivne ja optimistlik ning temaga suhtlemine aitas
tublisti edasi. Kuutse oli see koht, kus kaalusin tõsiselt pooleli jätmist.
Pool oli sõidetud ju, kuid aja võrdluses olin juba 3 minutit parem. Otsustasin
järgmisesse sõita. Sel hetkel oli ka lühikese maa start ja mingi hetk sattusin
jälle olukorda, kus pidin kaitsma oma suusavarustust. Kertu ütles aga päris
jõhkralt neile, et te olete need nõrgad, kes ei suuda rohkemat- nii et ärge
ülbitsege. Sellel lõigul valutas juba
kogu mu keha. Eelkõige kael ja õlad ninga alaselg, pea liigutamine oli selge
piin. Õnneks vahemaad punktist punkti lühenesid, ka kilometraaz, kuid üha enam
hakkas mõistus appi hüüdma- aeg on lõpetada. Peebusse jõudes vaatasin, et kell
on nii vähe ja kui lõppu lasen end toimetada, siis pole seal nagunii kedagi
ning teisi ei viitsi oodata, las pigem ootavad mind. Pealegi meenus, et enne
Palu on paar kilomeetrit mõnusat laskumist, kus saab paaristõuget lükata. Suutsin
ennast selleni vedada ja see oli mõnus. Palus avastasin, et vaatamata oma
kannatustele olen pea kümme minutit oma parimast ajast ees. Vaatasin kella ja
kilomeetried ning arvasin, et 16 kilomeetrit lükkan ehk kahe tunniga vast ära. Võttsin
ühe ibuprofeeni sisse ja edasi. Valu kadus ja paaris- ning vahelduvat paaristõuget
oli ütlemata mõnus lükata, nii et Harku metsa tasasest maast on ikka kasu ka. Seega,
viimased kuusteist kilomeetrit sain nats rohkem kui kümme kilomeetrit tunnis
sõidetud ja enesetunne oli ka suht talutav, igaljuhul valu kehast oli
tuimestatud ega häirinud. Vahepeal kiskus üsna naljakaks ka, sest miskipärast
suutsid lühikese maa sõitjad end tasasel maal täiesti lampi kukkuda ning paaril
olematul laskumisel suisa külakuhja tekitada ja ikka nii, et kepid-suusad kolme
raja laiuselt laiali. Siis ei jäänud muud üle kui juba kaugelt meeleheitlikult
karjuda, et kepid-suusad eest, ning siis nad rullisid end täiesti ettearvamatus
suunas. Paar korda sai nibin-nabin, aga püsti jäin. Kui ma ükskord üle
finishijoone sain, hakkasin ma lihtsalt nutma- ma olin 25 minutit kiirem kui
aastal 2009, mil ma olin täiesti terve, olin eelneval suvehooajal teinud viis
täispikka xdreami võistlust, kaks pikka rattamaratoni, poolmaratoni jooksus ja
mõned elioni sõidud ning lisaks olin ma neli aastat noorem!!!
Järsku patsutas mulle üks
noormees õlale ja tänas, et olime üksteist vaheldumisi toetades viimased 20 km
sõitnud. Ausalt öeldes, ma ei pannud tähelegi. Ma üritasin talle vastata midagi,
kuid mul ei tulnud häält välja, oli mingi korin vaid. Ta tõi mulle hoolitsevalt
sooja õlut, et see aitavat. No aitaski, aga jube vastik oli J.
Täna isa ärasaatmis jumalateenistusel
panin küünla ja palusin, et ta edaspidi valvaks mind rumalusi mittetegema. Ja kui ma mõtlen, miks ma seda kõike eile
tegin, siis tõenäoliselt oli mul vaja kogu see kannatus ja valu välja
elada. Kuid ma riskin üsna suurelt…
Ma ei suuda uskuda, et teda pole.
Preester ütles, et veel liikumiseks on vaja veesõidukit, mis maal liikumiseks
ei sobi. Samuti on füüsiliseks eluks vaja füüsilist keha, kuid vaimseks eluks
ei ole vaja füüsiliselt kohal olla. Ta on meie mõtetes- mälestustes- hinges…
