Sportlikke üritusi on viimasel ajal nii väheseks jäänud, mistõttu pole ka kogetud emotsioone, mida kirjeldada. Loomulikult, on see minu enda probleem, sest ma lihtsalt ei viitsi organiseerida seda logistikat; transporti, majutust ja kõike muud juurde kuuluvat. See "reisibüroo" teenus, mida ma aastaid mingile seltskonnale ise tegin, saan ma täna rakendada ratsaspordivõistlustel käies (küll hiiumaal, saaremaal, riias, tartus, ypäjäl ...) Ja kuna treileri logistika on tunduvalt keerulisem ja komplitesseritum, kui üks ratta- suusa või tossupaari seltskonna orgunn, siis vahepealse aja ma lihtsalt puhkaks. Aga kindlasti olen ma osaline, kui keegi selle minu eest ära teeb.
Niisiis teema juurde- kuna hing oli juba üpris rahutu, siis olin nõus ükskõik mis ala starti asuma! Eelnevat lõiku silmaspidades, jäi valik Pühajärve jooksu juurde. Juba see, et mina suvel Otepääle jõudsin, oli haruldus. Reedel kohale jõudes, avastasin eest täiesti ägeda fiilingu, nii et sportlikku vormi hoidmine vajus tahaplaanile (või polnudki midagi hoida...) Hommikul olid kõik maailma hädad mul kaelas (jälle)- peavalu, magamata, kaelalihased valutasid ja söögiisu polnud. Kas selle põhjuseks oli kolme erineva vedeliku tarbimine või olen ma lihtsalt saamatu- ei tea. Õnneks tõotas tulla normaalne, soe, vähese päikesepaistega ilm. Mul õnnestus isegi teha enne 10 mintsane soojendusring, kus tundsin end üpriski normaalselt. Minu jaoks oli see järvejooks esmakordne. Püsiosalejad teavitasid, et rajal on ainult üks tõus ja kilomeetrid ainult 10. Pole ju midagi rasket... Hädad algasid kohe peale starti... esimeste meetrite peal pingutades, tundsin kuidas kõhus puhus tuul. Oi kuidas oleks süüa tahtnud. Kuni esimese mäeni, mis oli sealsamas spaa parkmetsas, juurdlesin endamisi teema üle, kuidas peaks toituma, nii et peale starti mittetaluda tühja kõhtu? Ei mõelnud välja, sest kohe oligi esimene tõus, mis sai vallutatud ilma erilise emotsioonita, aga seal sain ka aru, et see vist ei ole see üks ja ainuke, ning üleüldse läheb vist suuremaks kuppelmaastiku krossijooksuks. Teine kaheosaline tõus oli juba maanteeäärsel kergliiklusteel. Tuli meelde, et suuskadega võttes see polnudki nii hull ja otsustasin kõik tõusud võtta joostes, ükskõik kui aeglaselt siis. Üles ma sain, aga edasi läks lihtsalt kannatamiseks- ei mäleta suurt midagi. Esimene vee- joogipunkt oli neljandal kilomeetril, ning selleks hetkeks olin juba poolsurnud. Edasi ma lihtsalt tiksusin. Vahepeal suusatas peatreener vastu ja luges ergutavaid õpetussõnu. Ühtäkki mulle tundus, et jään elama, kuni altvaadates mitteniivägahirmuäratava tõusu keskel (kuskil 8. kilomeetril) muutusid reielihased nii raskeks ja tuimaks, et üksteise ettetõstmine muutus võimatuks. Roomasin (sõnaotsesmõttes) end sinna mäe otsa ja oh-imet seal oli joogipunkt, kus menüüs suisa spordijook! Kõndisin TP -st läbi ja sain uuesti liikuma, oluliselt vist seetõttu, et läks allamäge. Meie harrastus(paraolümpia) suusagrupi juht möödus rattaga, mis ei olnud väga motiveeriv! Minu tögamise peale ütles, et tal on arstitõend ... Lõppu ma jõudsin; mitte päris viimasena, medali ma sain, kuid üsnagi kohutava ajaga. Edasi sai lihtsalt pool päeva lesitud: spaapargis, rannas, murul! Nii hea mittemidagitegemise tunne oli ja otsustasin, et see peaks saama traditsiooniks, ning järgnevatel aastatel peaks terve nädala- rullima, ratast sõitma, ujuma, aerutama, jooksma ja logelema.
Aga mis kõige tähtsam, punane pulss vallandas selle ägeda ühendi endorfiini, mis tõstab heaolu tunnet ning vaatasin oma nädalavahetused üle ja avastasin et on tulemas veel nii mõnedki üritused, kus õnnestub osaleda ning mille logistika ei aja pead valutama. Seega, kirjutamiseni!
