Kõigest vahepealsest...

Jooks ümber Ülemiste järve:

Ühel spartaklubilisel üritusel sai registreeritud ja palusin korraldajatel osalustasu kohta arve saata. Mida aga ei tulnud oli arve. Augustis tekkis hetkeline treeningpaus ja haigestumine, ning ausaltöeldes olin väga rõõmus, et mind on unustatud. Nende paberil registreerimistega võib mida iganes ette tulla ju. Paar päeva enne vaatasin stardinimekirja üle, otsimaks tuttavaid- kuid leidsin iseenda...

Treeningutes ma juba käisin ning nii ülbe ma ka ei ole, et kui mind tasuta ära registreeritakse siis ma lihtsalt ei lähe. Lühidalt siis nii, et 14 kilomeetrit pikk ja minu jooks oli nii tavapärase ajaga. 5 kilomeetri aeg 0:33, 10 km 1:06 ja kokku 1:38. Viimased neli km oli metsavahel selline korralik krossijooks pehmel pinnasel küngaste vahel ja mina seda eriti ei jõua. Aga oli värskendav ja tegi ka lihased valusaks, mida see sussilohistamine paraku ei tee.

Samast ooperist: Eile pakuti trennis rattamaratoni kohta, väljasõiduga laupäev kell kolm. Kaks tundi oli laupäeva hommikul imika trenni, siis pool kaks juuksur ning ratas kontoris, mille klipid oleks pidanud maantekaga ära vahetama. No ei olnud mul võimalik end kella kolmeks kohale saada. Mida nad ronivad sinna nii vara- aru ma ei saa... (tegelt saan küll:-) Nii ma sinna Otepääle ei jõudnudki...

Treeningutest üldiselt:

Harrastajatega liitusin märtsis 2012, et ennast mingist mustast august välja tirida ja eluga edasi minna. Selleks hetkeks olin juba paar aastat elanud kui mööda ameerika mägesid ja oli aeg see impulss treenimisse paigutada ja seltskonda vahetada. Mõned kuud sai rahu, enne kui algas uus tragöödia. Kui kõigest hoolimata olen tänaseni jätkanud ning naudin täiega!

Treeningtunnid võrreldatuna 2012/2013:

mai 8:53/ 18:23
juuni 11:49 / 27:31
juuli 20:48 / 29:42
august 13:09 /12:00
september 11:13/ 24:00
oktoober 14:05/17:35
november 20:15/ 33:19
detsember 23:43/

13 ja reede

See ei tasuks mainimistki, kuid sel päeval juhtus palju mõtlemapanevaid asju...

- hommik algas arsti juures käiguga, kus tehti igasugu aparaatidega pilte ja uurimisi. Mulle neid muidugi ei näidatud, aga kokkuvõtteks oli see, et seis pole muutunud hullemaks kui viimati kahe aasta eest käisin. Aga ei mingisugust ülemõistuse pingutamist! Siit ka tegelik vastus täna sellele, miks ma viimased paar aastat juba suhteliselt vähe võistlemas käin. Teen valiku ja jätan taastumiseks pikemad vahed kui nädal. Ma ei taha korrata seda, mida tegin kümme aastat! Mul on kindlad maratonid, mida tahan kindlasti oma elukese jooksul läbida, aga ma saan neid teha ka 5 ja 10 aasta pärast! Pole kiiret! Ja treenimisega hoian end lihtsalt niiöelda "stardivalmis" :)

- 15 aastat 4 kuud ja 16 päeva on see aeg, mil ma ei ole vormistanud oma cv-d. Ma olen selle aja jooksul kasvatanud elevandile kohaselt paksu naha, et olla kõiges süüdi ja taluda alandamist. Jah, on küll mugav, kui ainult selle eest makstakse sulle palka, on auto, telelefon ja arvuti. Aga ma ei ole see tüüp ja ma tahan tööd teha. See nagunii juhtub millalgi ning täna saan  ma endale sobiva hetke ise valida.

- Esimene samm iseseivuse poole on see, et soetasin macbook airi. Miks mac! Põnevusest! Ja ausalt öeldes olen "äraostetud"! Kõik on nii teistmoodi ja värskendav. Pooleööni seadistasin küll Mail'i, aga jagu sain :) Esialgu pisiasjad, aga väga mugavad - lugemisvaade, klaviatuuri valgustus, operatsioonikiirus, kergus, ...