Traditsiooniliselt, teisel maikuu pühapäeval, toimus Tartu Jooksumaraton. Pikal, 23 kilomeetrisel distantsil oli rohkem kui 1200 osalejat!
Igal üritusel peab olema mingi eesmärk, on ju? Seekord läksin stardijoonele mõttega, edestada eelmise aasta tulemust. Üritasin peletada mõtted „totaalsest hävingust“ Viljandi Järvejooksul ja peita ahastust, et distants oli umbes 1 kilomeetri jagu pikem tehtud eelmisest aastast. Seega, ootas mind ees 23,4 km pikkune distants ning 24 soojakraadiga päikesepaisteline ilm. Katastroof ruudus!! Nii, ja nüüd ei ole mõtet rohkem detailidesse laskuda. Taas tabas mind olukord kus joosta ei jõudnud ning manustatud geelidest loodetud energiat ei saanud, mistõttu tulemus oligi kehvem tervelt 17 minutit?! Kohutav häving kogu mu aasta tegemistele.
Kodupoole sõites võtsin kätte, hommikul minu postkasti jõudnud, värske maikuu TervisPluss ajakirja, kus TÜ traumatoloog Leho (kes ühtlasi on ka meie „ihuspordiarst“ ja kelle juures ma oma paremat põlve käin tohterdamas) kirjutab harrastussportlaste spordihullusest. Lugedes jäi mulje, et ta selle artikli kirjutanud just-nagu mulle. Seega, nii nagu lubasin peale Viljandi järvejooksu, tuleb hakata analüüsima ebaõnnestumise põhjuseid. Analüüsi, aga oletatavatest ebaõnnestumise põhjustest, teen hiljem. (Nagu alati, ebameeldivad teemad lükkame edasi).
Väsinuna koju jõudes, ootasid mind imeilusad roosad roosid ja tulbid. Tänan! Olete mulle alati kõige kallimad!
Igal üritusel peab olema mingi eesmärk, on ju? Seekord läksin stardijoonele mõttega, edestada eelmise aasta tulemust. Üritasin peletada mõtted „totaalsest hävingust“ Viljandi Järvejooksul ja peita ahastust, et distants oli umbes 1 kilomeetri jagu pikem tehtud eelmisest aastast. Seega, ootas mind ees 23,4 km pikkune distants ning 24 soojakraadiga päikesepaisteline ilm. Katastroof ruudus!! Nii, ja nüüd ei ole mõtet rohkem detailidesse laskuda. Taas tabas mind olukord kus joosta ei jõudnud ning manustatud geelidest loodetud energiat ei saanud, mistõttu tulemus oligi kehvem tervelt 17 minutit?! Kohutav häving kogu mu aasta tegemistele.
Kodupoole sõites võtsin kätte, hommikul minu postkasti jõudnud, värske maikuu TervisPluss ajakirja, kus TÜ traumatoloog Leho (kes ühtlasi on ka meie „ihuspordiarst“ ja kelle juures ma oma paremat põlve käin tohterdamas) kirjutab harrastussportlaste spordihullusest. Lugedes jäi mulje, et ta selle artikli kirjutanud just-nagu mulle. Seega, nii nagu lubasin peale Viljandi järvejooksu, tuleb hakata analüüsima ebaõnnestumise põhjuseid. Analüüsi, aga oletatavatest ebaõnnestumise põhjustest, teen hiljem. (Nagu alati, ebameeldivad teemad lükkame edasi).
Väsinuna koju jõudes, ootasid mind imeilusad roosad roosid ja tulbid. Tänan! Olete mulle alati kõige kallimad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar