Kirjutatakse, et jalgrattasõidul on tugev mõju tervisele, kehalisele võimekusele ja heaolule. Jalgrattaga sõitmisel on palju eeliseid just tervise seisukohast. Kui jooksmisel langeb peamine koormus jalgadele, siis nüüd lisaks veel juhtrauale, sadulale ja pedaalidele. Seega, on spordiala väga sobiv ka liigeseprobleemide ja ülekaalu korral, ning jalgrattasõitu võib harrastada kõrge vanuseni. Kui arvestada kõiki eelpool mainitud aspekte, siis on see spordiala just mõeldud mulle (või ükskõik kellele, nagu teleturus). Tänasel päeval ei suuda ma (enam) leida seletust, miks ma olen eelseisval pühapäeval Tartu Rattaralli 133 km stardis? Seni olen piirdunud 69 km rahvaüritusega, kuid nüüd olen ma suisa ässade ja teiste tublide sportlastega üheljoonel…? Ja seegi pole veel kõik! Igatahes on mitmed spetsid rõhutanud, et ega maastikurattaga maanteel korralikult sõita saa. Et olla konkurentsivõimeline (vähemalt viimastele kohtadele) hankisin omale Merida võidusõiduratta. 
(Ratas on siiski vaid laenuks, mitte päriseks.) Maanteeratas on võrdlemisi kindlatüübiline jalgrattatüüp, mis on kohandatud asfaldil sõitmiseks. Tänu kitsastele rehvidele ja kergusele võimaldab see jalgratas maanteel suurt kiirust arendada ning on üsna ebastabiilne. Esialgu on sõidetud 40 km. Maanteerattasõit, suure massi kogenematute rahvasportlastega, on igaljuhul karm üritus. Harrastajate hulgas toimub ikka väga karm andmine, kes sõidavad keskmise kiirusega 35 km/h ja enam. Kui kujutada ette 200 liikmelist ratturite punti, mis laskub järskude kurvidega teel ca 60 km/h, siis pole palju vaja, et nad kuhja ajada.
Eelmise aasta Postimehest võis lugeda, et Tartu rattarallil viis kiirabi võistlusrajalt haiglasse 14 osavõtjat ning võistluskeskuse meditsiinitalitus andis abi 60 sõitjale, teatas rattaralli meditsiiniteenistuse koordinaator. Peamised traumad olid olnud peapõrutused, rangluu ja käeluu murrud, aga vähemasti vaagna- ja reieluud kellelgi katki ei läinud ja lisas, et «Selles mõttes oli kordaläinud üritus, et kõik jäid ellu.»
Ausalt öeldes on minu eesmärk nautida sõitu ning trass läbida. Seega ei trügi ega kima nii, et silmad pahupidi, püüan sõita rahulikult ja kindlalt lõpuni. (Ja nüüd kordan seda 100 korda)!
SL Õhtuleht, 17.05.2008. „Neljapäeval, Itaalia velotuuri kuuendal etapil, kukkus profirattur Rene Mandri rängalt. Mandri lebab liikumatult Itaalia haiglas, kopsus auk, roie, ranne ja kolm lülisamba ogajätket murdunud, kuid on ometi optimistlik!“ Sport!!!
Optimistlik!?
(Ratas on siiski vaid laenuks, mitte päriseks.) Maanteeratas on võrdlemisi kindlatüübiline jalgrattatüüp, mis on kohandatud asfaldil sõitmiseks. Tänu kitsastele rehvidele ja kergusele võimaldab see jalgratas maanteel suurt kiirust arendada ning on üsna ebastabiilne. Esialgu on sõidetud 40 km. Maanteerattasõit, suure massi kogenematute rahvasportlastega, on igaljuhul karm üritus. Harrastajate hulgas toimub ikka väga karm andmine, kes sõidavad keskmise kiirusega 35 km/h ja enam. Kui kujutada ette 200 liikmelist ratturite punti, mis laskub järskude kurvidega teel ca 60 km/h, siis pole palju vaja, et nad kuhja ajada.Eelmise aasta Postimehest võis lugeda, et Tartu rattarallil viis kiirabi võistlusrajalt haiglasse 14 osavõtjat ning võistluskeskuse meditsiinitalitus andis abi 60 sõitjale, teatas rattaralli meditsiiniteenistuse koordinaator. Peamised traumad olid olnud peapõrutused, rangluu ja käeluu murrud, aga vähemasti vaagna- ja reieluud kellelgi katki ei läinud ja lisas, et «Selles mõttes oli kordaläinud üritus, et kõik jäid ellu.»
Ausalt öeldes on minu eesmärk nautida sõitu ning trass läbida. Seega ei trügi ega kima nii, et silmad pahupidi, püüan sõita rahulikult ja kindlalt lõpuni. (Ja nüüd kordan seda 100 korda)!
SL Õhtuleht, 17.05.2008. „Neljapäeval, Itaalia velotuuri kuuendal etapil, kukkus profirattur Rene Mandri rängalt. Mandri lebab liikumatult Itaalia haiglas, kopsus auk, roie, ranne ja kolm lülisamba ogajätket murdunud, kuid on ometi optimistlik!“ Sport!!!
Optimistlik!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar