Muljeid Rattaralli tagumisest otsast.

Alustan sellest, et Tartu Rattaralli 133 km sõit oli kogu minu elu jooksul üldse pikim distants. Aastaid tagasi sai matkatud 100 km Soomes Helsingi ümbruses, aga seegi oli ilma ajavõtuta, päeva jooksul ja koos söögipausidega. Pisut enam kui nädalaga, mil maanteerattaga sõitu harjutasin, kogunes mul ca 80 km, mida pole just eriti palju, et kindlalt tunda. Nii, et pidevalt oli hirm. Esimene õpetussõna oli, et alguses tuleb panna kohe gaas põhja. Mina vastupidiselt otsustasin hoida madalat profiili, et kukkumata Riia mnt kanalisatsiooniluugi rallilt, linnast välja saada. See ka õnnestus. Teine õpetussõna oli, et tuleb hoida ennast grupis. Linnast väljudes hakkaski agar gruppide moodustamine. Nende gruppidega (vähemalt seal tagapool otsas) oli see jama, et keegi ei viitsinud enam sõita, ega vedada ning TP-s lagunesid needki. Lõppkokkuvõttes, olin ma enamus distantsist kas ise vedaja või parasjagu kahe grupi vahepeal, sest tagumine seltskond jäi maha ja eesolevaid pidi ikka päris punnitades püüdma. Pärast Otepääd läks üksjagu kiireks sõiduks nii oma kümmekond kilomeetrit. Ratas aga veeres ülihästi ja jõuvarud taastusid niipalju, et kui rada kõige lõunapoolsemast punktist tagasi keeras, tuul vastu hakkas puhuma ja rada ülespoole hakkas kerima, suutsin silmapiiril oleva grupeeringu kinni püüda. Nendel sai aga kihutamistuhin ühtäkki otsa ja juhtuski jälle, et sõitsin ühe naisterahvaga eest ära. Tegelikult polnud see aeglane tõusmine Sihvale üldsegi hull, hullud olid hoopiski Pühajärve taga kergliiklustee pisikesed tõusunukid. Vot nüüd tundsin puudust mägiratta käiguvahetajast. Suurimad tänusõnad meesterahvale raja kõrvalt, kes sõna otseses mõttes lükkas mind nendest "küngastest" üles. Pärast pingutusi tuli S-kurvi laskumine, mis sai minul läbitud vist veel aeglasemalt kui eelmistest tõusudest ülessõit. Aga jäin ellu ning see oli peamine, sest kaotatud vahe suutsin tõusul Otepääle tagasi teha. Kuid minuga siiani kannatanud naisterahval ja paaril meesseltsilist jäid Otepäält välja sõites ikka tahapoole ja tahapoole ning siis asusingi taas üksinda väntama Elva poole. Ühtäkki oli minu selja taha jõudnud Indrek, kes oli Otepääle jõudes oma kodarat parandama jäänud. Arvasin, et ta juba oli loobunud, aga nüüd oli ta järele jõudnud lõpuks. Kahekesi väntasime paaris edasi. Asi läks veelgi karmimaks siis, kui Paluperast tee Elva poole keeras. Nüüd puhus tuul lagedal otse vastu, mis tähendab, et tuulevarju polnud kuskil. Vaikselt rühkides neelasin mõned bike’dega meeskamraadid veel alla ja läbi kannatuste jõudsime Elvasse. Aga pärast Elvat juhtus see, mida oligi arvata. Tuli eriti karm vastutuulelõik. Õlad olid väsinud ja valusad, käerandmed ei liikunudki enam vaid hoidsid kramplikult lenksust kinni, varbaid rattakingas ei olnud tunda enam. Enamus aega sõitsin töötasin ees, sest ülejäänud pikamaa rahvas hakkas liiga tihti peatuma ning lühikese maa ratturid suisa seisid. Seni avastamata järjekindlusega jõudsin poolsurnuma Lõunakeskuse TP-sse kus sirutasin selga ja jõin-sõin oma viimased geelid-tabletid. Riia ringteelt viadukti poole keerates oli tee juba finišisse tuttav. Leidsin endast veel jõuvarusid ja sõitsin nii kiiresti kui suutsin lõpu poole. Kui lõppu jõudsin olin väga õnnelik ning oma tulemusega mega rahul (5:39,22).
Tartu rattarallile registreerus 133 km distantsile 1784, lõpetas 1491 ratturit, neist 62 naist.
Kokkuvõtvalt, hirmul on suured silmad. Aga las tal olla, sest tulemuseks oli see, et ei kukkunud ise ega näinud ka teisi kukkumas. Tagumik valusaks ei jäänud, õlavalu kadus peale korralikku venitamist ka, kuid põlved hakkasid õhtupoole oi-oi kuidas valutama. Ööotsa hoidsin külmakompressi ja täna lähen apteegist salve otsima. Tundub, et tuleb taas kuulata õpetussõnu traumatoloogilt ning teha sporti mõistusega, st. millal, mida ja kui suure koormusega! Praegu küll pole vähimatki tahtmist seda rattarallit niipea enam korrata.