Xdream III etapp - Paide sprint!

Muda oli kõvasti ja igast suunast. Tegelikult oleme me sisimas kõik lapsed ja teadupoolest lastele meeldib ju mudas mängida. Ja korraldajad olid taas teinud ka optimaalse ilmavaliku!!
B-rada algas rattaetapiga. Ratta esiosa on lühike ja kanuusse saabusid kõik koos. Kanuuetapp oli paras merelahing. Kõigepealt, pani kogu B-rada kollektiivselt kanuudega vales suunas ajama, nimelt allavoolu. Kui meiegi silla alt läbi jõudsime, tundus mulle see sihitult visklev rahvahulk nii kahtlane, et suunasin meie kanuu nina otse kaldasse (olenemata meeste röökimisest, et mida ma õige mõtlen??!). Nüüd oli aeg KAARTI vaadata. Ots ringi ja tagasi, asja muutis põnevaks see, et terve jõgi on vastutulevaid kanuusid ikka veel täis. Osa käis neist ümber, osa sõelusid lihtsalt siia-sinna. Otsustasime rüselemisest mitte osa võtta ja tassisime kanuu üle silla, ületasime tee seadusekuulekalt ning lohistasime kanuu üle käänaku otse Paide tehisjärve (ca 500 m). Peale järvetaguse punkti võtmist, tõstsime kanuu uuesti veest välja ja tirisime ta läbi mudase metsalodu. See oli meeletu rassimine põlve sügavuses mudas, puujuurikate vahel. Kui me ükskord vett nägime, olime nõus sõudma ikkagi pigem vastuvoolu, kui nii edasi. Lõpuks leidsime vaevata vajalikud punktid ja allavoolu läks asi juba mõnusalt. Pikapeale sain ka eesistujana juhtimise selgeks.
Ujumine. Tuli ujuda üle Paide tehisjärve ja siis jooksuga tagasi. Olin valmistunud selleks ülesandeks rõõmuga ja ootasin seda väga, aga … loomulikult on mul tiimis mehed, kes ei olnud nõus seda tegema!?. Üksi polnud ka mõtet aega raisata, seega trahv 3*15 min. Kuigi vesi oli 19 kraadi, mõelda vaid??!!!
Järgneval jooksuetapil tuli pidevalt ületada jõge/oja/kraavi. Üldiselt oli neid ületusi palju, mõni oli päris sügav, mõni haises, mõnes oli vesi külm, aga äge oli ikkagi. Karmauhti! ja kaelani vees.
Järgnev ratas on rohkem nagu rattaralli, võtsime kindlad ringivariandid mööda teed. Märgmudastelt-savistelt-sõnnikustelt teedelt lendas soppa ja virtsa ratta alt igas suunas, valdavalt otse näkku. Kontaktläätsed olid pärast nagu silmaarsti õudusunenägu - tihedalt peent sodi täis. Ja siis raba. Siin oli pisut laugastes sumpamist, ujumist, kinnijäämist ja efektseid kukkumisi. Raba, muide, oli täis imeilusaid jõhvikaid. Kindel plaan oli pärast tagasi tulla, kuid…
Järgneb taas rattaralli. Rallime. Üsna lihtne on, pidev pori tekitab ainult probleeme, sest esiteks on rada ajuti väga libe, teiseks on kaart kogu aeg mudane, kolmandaks on silmis jällegi pidevalt sopp. Lõbus. Lõpus oli ka valida, kas minna otse võistluskeskusesse tagasi või sõita rattaralli legendi järgi lõpuni. Esimene oleks kiirem, aga me polnud päris kindlad, kas rattaralli lõpp ikka on võistluskeskuses või äkki on kuskil eemal ja kuidas siis edasi? Teine variant oli aeglasem, aga kindlam. Võtame teise ja saame lõppkokkuvõttes "Tünga", sest rada oli pikem ja kaotasime aega. Siinkohal püüdlikus ei tulnud kasuks.

Lõpuponnistusel ehk takistusrajal sai ka lõpuks sprintida, kuid mehed loivasid tagant kui teod. Tõkked ületasin enamuse ronimistehnikas, pingi alt läbimisel leidsin lõpuks sobiva veeretamistehnika (oli tunduvalt kiirem kui tartaani peal roomamine). Aeg 4:53:57 (trahv 45min).

Ma pole elus olnud nii mudane kui seekord. (Kuigi lapsepõlves sai ka kevadeti mitmeid kordi kraavi kukutud). Hambavahed, kõrvad. Loodame, et oli ka ravimuda, siis on mul sile nahk ja läikiv karv kindlustatud. Pesu pesemist oli ikka üksjagu ja ratast sain puhastada suisa kaks õhtut järjest.
Kokkuvõtvalt, rada oli põnev, vaheldusrikas ja tempokas.