Nii ka Kalevipoja III Uisumaratonil võisteldi kiiruiskudega, matkauiskudega, iluuiskudega ja soome kelkudega. Kokku oli registreerunud umbes 1000 inimest. Teist nii suurearvulist võistlust talvel ei teagi kui Tartu Maraton. Minu võistlusalaks oli 25 km soome kelguga ehk kickbike.
Kaks nädalat varem võimaldas Seiklusretkede meeskond mulle kickbike, et ma saaksin pisut harjutada. Ega rohkem ei jõudnudki, kui ühe korra Harku metsas 9 kilomeetrit suusarajal maha sõita. Suusarajal liikus kelk ilusti ja ka tõuget oli normaalne teostada. Seega, ei treeninudki rohkem. Laupäeva hommikul Mustvee poole sõites ootasid ees aga üksjagu talvised liiklusolud ja kohale jõudsin juba päris viimasel hetkel. Haarasin numbri, võtsin kelgult suusad alt ja rajale. Esimestel meetritel selgus karm tõsiasi, et maha jäid seiklusretkede poolt minu jaoks mõeldud üpriski olulised abivahendid- kelgule jääjalased ja mulle jäänaelad taldade alla, millega oleks saanud normaalset tõuget teha. Viimaste päevade sulailm ja öine vihm olid aga rajalegi oma jälje jätnud. Kui ikka 500 inimest sinna teravikega peale lasti, pehmenes jää ja kattus ca 10 cm vee- sulalume kihiga. Raja olud olid muutunud üsnagi ekstreemseks. See andis ka selge eelise tõukekelgule, mis libises läbi sodi, kuna uisutajatele oli allveekomberdamine veel nii uudne spordiala, et oskusi nappis ja nad pidevalt olid rohkem pikali kui püsti. 10 kilomeetrit sai läbitud mul tunni ajaga ja see oli hea tunne. Edasi aga tuli ümberpöörata ja tagasi suunduda. See mis nüüd juhtus oli kole, aga õnneks mitte ainult mulle. Ei osanud arvatagi, kuigi on üsna loogiline, et vastutuul on ka olemas ja see oli kiirusega ca 10-15m/sek ning õhutemperatuur -3°C. Tuule, temperatuuri ja vee koosmõju avaldus allpool põlvi olevate esemete jäätumises. Lisaks nüristumine. Piiritu lume-ja jääväli, ei ühtegi objekti (isegi ei jääkarusid ega hülgeid), mis võiks mingitki emotsiooni tekitada. Tõenäoliselt see ongi kiiruisutamise eripära ja treenida tuleks just monotoonsust, ning näha oli, et paljud murdusid. Ise hakkasin juba peale 15 km igat kilomeetrit lugema, ning see tegi närviliseks. Vastutuule 15 kilomeetri läbimine toimus mul 2 korda kauem, nii et distantsi läbimise aeg oli kokku 3:05.
Aga nii nagu ütleb Saue Kuusemetsa tänava vanasõna:" Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks!"„Lõunapooluse Antarktika kliima oli niisuguse vallutusretke jaoks liiga karm. Teekond oli väga raske. Üksteise järel hukkusid ponid. Mootorsaanid purunesid. Viimase osa teekonnast liikusid meeskonna liikmed jalgsi.“
Ekstreemsetele oludele ei pidanud vastu umbes neljandik võistlejaid so, katkestajaid oli ca 250.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar