Kiire visiit põhjanaabrite suusaüritusele!

Viis päeva peale TM oli plaanikohaselt Finlandiahiihto, mis õnneks sel aastalgi oli 50 kilomeetrit. Tegemisi ja sahmerdamisi oli selle viie päeva jooksul üksjagu, ning seetõttu polnud eriti aega selle suusatamise ega taastumise peale mõelda. Tihti käis mõte peast läbi ka loobuda Lahtisse minekust. Seega, kui esmaspäeva südaööl töölt koju jõudsin lõpuks, oli kodu muutunud meil erakorralise meditsiini keskuseks. Haigestunud abivajajaid oli kogu elanikkonnast ca 50%. Annab juba epideemia mõõdu välja. Siinkohal polnud minul enam mõtet oma kurnatust väljendada, vaid hakkasin neid ükshaaval arsti juurde vedama. Ring peale tehtud, ravimid kätte saadud, panin esialgse plaani sõiduaegadega paika. Voila, kuid reede lõunal avastasin aga, et auto lähituli ei põlenud ja tuli suunduda hooldusesse. Niisiis, jõudsin lõpuks viimasele üleminevale laevale. 200% (TomTom ja Colorada 300) navigeerituna ja neid väheseid Helsingi autojuhte traumeerides (kes veel reede hilisõhtul autoroolis olid), leidsin Lahti kiirtee otsa üles. Üksinda sõita oli ikka mega igav, ning tavaliselt nii lühike teelõik tundus hiiglama pikk, kuid kohale Nastolasse ma lõpuks jõudsin, kuhu head inimesed olid lubanud mulle voodikoha organiseerida. Öö magatud, suusad määritud läksime laupäeva hommikul võistluskeskusesse. Tavapärase rutiiniga toimetas igaüks oma asjatoimetusi ja seejärel siirdusime rajale. Minu stardiaeg oli seekord rahvuslikus grupis, koos jaapanlase ja šveitslasega, kellega koos moodustasime suurte suusamaade kombel Atomicu sponsortiimi, sest rahvuslik tiim tunnistas enamuses vaid Järvineni ja Peltoneni. Ilm oli päikesepaisteline ja mõõdukalt külm. Otsustasin alustada rahulikult, suusad olid määritud suurepäraselt- laskumistel libisesin teistest mööda ja tõusudel panime nagunii kõik V samm-samm stiili. Oma kõige kardetavamast laskumisest sõitsin laipade vahelt slaalomi rahulikult alla ja olingi jõudnud Messilässe. Liikusin vaikselt edasi, koos oma tiimikaaslasega- jaapanlasega. Enda jaoks teisele märkimisväärsele laskumisele jõudes, pani japs käna. Õnneks oli kaks rada ja „hea laskujana“ panin paremalt mööda. Nüüd jõudsid ka lühikese maa kiiremad kollasärklased järele. Kuna minule on eesti suusaradadel üsnagi palju õpetussõnu jagatud selle kohta, et mida sa koperdad rajal ees, kui suusatada ei mõista, siis hoidsin püüdlikult parempoolsele suusarajale, ega sipsinud mööda, kuigi kohati vajus tempo päris alla. Soome naised olid aga kahel võimalikul rajal kõrvuti ja ajasid rahulikult matkates juttu ning kollasärklastest võistlejad panin paaristõugetega võsavahelt mööda. Keegi ei mölisenud, keegi ei tundnud ennast süüdi!!! Vot nii, suure suusakultuuriga Eesti! Peagi eraldati kollasärklased ja nüüd oli aeg tempot tõsta. Edasi toimuski ainult vaikne edasi nühkimine, meeles on vaid kahe soome naise tänusõnad nende vedamise eest ja TP-d, kus pole ühtegi pabertopsikut lumel? Kinderstube! Mind pani ka imestama soomlaste hea klassikatehnika isegi siis, kui nad enam ei jaksanud, püsis tehnika laitmatu- ikka tõuge-libisemine, jne. Minul sarnastel hetkedel kippus tasakaal kaduma, tõuge jäi kuidagi poolikuks ja seega, ka libisemine oli lühike. Selline uppuja tunne tuli, rabeleda elu eest. Aga, kuni eelviimase TP-ni (Heinsuo) oli enesetunne normaalne ja erilist väsimust ei tundnud, seega, tankisin ennast tavapäraselt. Edasi minnes hakkas mulle tunduma, et asi muutub jamaks. Saabus 40 km märk. Ma ei tea, kas seda nimetataksegi „haamri saamiseks“, aga totaalne ärakukkumine oli see küll. Ühtäkki jalad enam ei liikunud, tõugata kätega ei jaksanud, hingata ei jõudnud. Nii 2-3 kilomeetrit ainult astusin suuskadega, libisema ei suutnud lükata, kui siis ainult allamäge lihtsalt raskusjõu toimel. Kõik valgesärklased oli asendunud kollasärklastest sammujatega, päike loojunud - täielik masendus. Loobusin kella vaatamisest, ei mõelnud lõpuajale, eeldasin täielikku katastroofi. Kui taas jõudsin ameerika mägedega metsa, oli rajavalgustus ka juba põlema pandud. Täielik läbikukkumine. Lohutasin vaid ennast sellega, et kümnesele laevale vist ikka jõuan. Viimases Tapanila TP kohtasin oma kümmekond kaaskannatajat ja tundus, et neilgi polnud enam kerge. Sealt järgnev kurvidega jäine laskumine sai mister biinilikke liigutusi tehes imekombel püsti jäädes läbitud, ning haakisin ennast ühe soome naisterahvale sappa. Oi kui raske oli, lugesin praktiliselt igat meetrit ja igat ülesastutud sammu. Kuni lõpuks hakkas paistma päästev hüppetorn ja seejärel suusasild. Ja nüüd laskumine … ei tea mis selles laskumises eelmine aasta nii hirmsat oli. Staadionil kuulsin veel tagant sahinat, ei keegi ei tohi minust mööduda, vähemalt pole ma viimane siis, kõik jäsemed liikusid- igaüks isesuunas. Päästev piiks ja kõik. Minuti pärast tuli meelde kella vaadata, ei noh see on ka vahepeal otsad andnud. Silme ette jäi tabloo tulemusega; 5:30,18. Mul tuli pisar silma, see ei saanud kõige selle kannatuste juures tõsi olla ja veel peaaegu 40 min parem kui eelmine aasta! Finišis õnnelikuna tuikudes tuli veel paar soomlast mind tänama, et neid vedasin. Meeldiv oli, kuid oleks ma seda rajal teadnud kui pikad rongid mul taga olid, oleks vist küll vihastanud. Otsekui olümpiavõitja nägu peas läksin sööma, seejärel võtsin koti ja orienteerusin käsigepsu kaudu ujulasse (mis oli 300 m kaugusel). See oli päeva parim osa- oleskleda eukalüpti aurusaunas ja sulistada basseinis. Viimase peal üritus. Tunni pärast keerasin auto Helsingi poole ja super unisena jõudsin laevale. Tänan kõiki, kes olid abiks; andsid öömaja, söötsid mu kõhukese täis ja määrisid imelised suusad, ning vanemaid, kes mu lapsi hoidsid. See oli üks tore talvepäev ja ühtlasi minule ka selle hooaja viimane suusamaraton.

Taastav pühapäev. Läksime keskpäeval Hanna-Liinaga kelgutama. Pärast kümmekond korda üles-alla käies tõdesime, et ilm on tuuline ja külm, ning emme ei jaksa täna, eriti. Võtsime Peetri Pizzast kaks suurt koju kaasa. Helena tegi kannutäie jäätisekokteili ja seadsime ennast teleka ette ikka tõeliste suusatajate vägitegusid vaatama. Täiesti enneolematu tõmbega paelus mind lähim voodi. Hanna-Liina usaldas mulle kaissu oma roosa jänese ja ise mängis voodi veerel nukkudega, ise teistele manitsedes, et olge tasa, emme magab. Täielik rahulolu. Läbi une kuulsin veel numbreid 19, 29, 37…