Tartu Maraton- Talvine laulupidu-Tehtud!

Lisaks eelnevate päevade põhjalikule ettevalmistusele, lisandus viimasel 24 tunni jooksul veel üks magamata öö ja kiirabi külastus Hanna-Liinale. Peale kõiki neid üleelamisi, oleks ainuke mõistlik otsus olnud, mitte osaleda. Kuid mõistlikud otsused pole just minu ala. Lisaks sellele, on Tartu maraton selline üritus, mille võiks iga eestlane oma eluajal läbi sõita. Muid asju võib teha, aga Tartu maratonile lihtsalt peab minema. Ja kuidagi olen ma juba 36 aastat suutnud elada nii, et ei ole veel seda pikka distantsi läbi sõitnud, isegi mitte jalgrattaga. Arvestades, kõike eelnevat oleks minu starti mitteilmumist saanud põhjendada vaid surm või raske haigus. Oma ärevuse leevendamiseks oma närvesöövate viimaste päevade eest, lubasin omale õhtusöögiks suure maitsva pitsa Otepää Merano pitsabaaris ja pudeli roosat veini. Ja kõigele vaatamata, komberdasin ma siis pühapäeva hommikul kell 8:50 oma stardigrupi alasse. Ja peagi hakati liikuma. Alguses oli palju kukkumisi, isegi suisa tasasel maal ja ummikuid. Seisin kannatlikult, ei tõmmelnud ega närveldanud. Eesmärk oli tagasihoidlik (arvestades eelnevaid üleelamisi), mitte tekitada ohtlikke olukordi ja lõpetada. Kuni Matuni oli suhteliselt lihtne, tempo oli mõõdukalt aeglane. Olin otsustanud, et kindlasti peatun ja söön-joon TP-des. Kuid pärast Matut läks hingamine kuidagi raskeks, nagu õhk oleks otsa saanud. Tekkis mõte, et kas nüüd on see hetk kätte jõudnud, kui tuleb katkestada. Kapseldusin enesesse, et ei läheks teiste suusatajate tempoga kaasa ja see aitas. Liikusin endale jõukohases rütmis ja peagi olin Harimäe torni juures. See oli ilus, oleks vaid fotokas olnud. Sealt edasi tulid pikad, lauged laskumised. Lahe, isegi mulle, kui täielikule kobale. Pool maad, so siis nn. mägisem osa, sai läbitud ja otsustasin enne laugjamale lõpuosale minekut pisut pidamismääret lisada. Peebu TP tegingi täiendava määrimise ja ühtlasi manustasin ka ühe geeli. Tekkis tugevam tunne ja omanimelises TP-s ma enam peatust ei teinud, kuna vajadusel jäin lootma oma kaasasolnud joogipudelile, kuhu olin geeli sisse seganud. Mõned kilomeetrid enne Hellenurmet, võtsin oma joogipudeli ja ennäe - ei tilkagi! Totaalselt külmunud, mistõttu tuli teha Hellenurmes peatus. Edasi hakkasid kilomeetrid venima ja Löfbergs Lila silti nähes iga kilomeetri tagant, tekkis meeletu isu kohvi järele. Kohvitopsi saades, jõin selle ühe sõõmuga ja … sama kiirelt puristasin välja tagasi. Oli see vast tõrv, millega oleks saanud suuski määrida. Ei tea kas unustasid vett lisada!? Viimased kilomeetrid tulid kuidagi kurvalt. Kõik kellega olin koos sõitnud, leidsid kuskilt mingi paueri ja läksid. Kõrvalt ergutati, et nüüd paaristõugetega- hopp-hopp. Aga mul neid paaristõukeid ei olnud enam taga- taskustki võtta. Aga lõppu ma jõudsin sellegipoolest. Küll oli hea tunne. Aga maru külm hakkas kohe. Tuikudes oma koti järele, haarasin kuskilt mingi sooja joogi- keegi ütles, et kali-võta joo, saad sooja. Oli mingi President kuum õlu, vist, meega- õudne, milline solk ning värisedes kulgesin edasi. Riietusruum oli ka jubedalt külm, sõrmi enam nagu ei tundnudki. Tundsin ennast kui Antarktises pesitseva pingviinina, millele lisandus liigile omane kohmakas ja küljelt küljele vaaruv kõnnak. Külmumisest päästis suur lõke toitlustusplatsil, kus ma oma käed praktiliselt tulle pistsin ja kolm rosinakuklit järjepanu ära sõin. Eluvaim tuli tagasi. Nüüd oli vaid vaja veel Otepääle auto järele kuidagi saada. Tänud Kaupole ja Jaanale, kes tegid enne Tartusse minekut väikese ringi Otepäält läbi. Minu esimene Tartu Maraton oli tehtud ja seda tähtsate meeste tippkohtumisega ühel päeval... http://www.youtube.com/watch?v=eEJuSdifz8M&eurl=http://www.lahe.mobi/fail/1171-38._tartu_maraton_//_obama_medvedjev_andamp;_ilves.html

Pildil: Dima Medvedjev, Barack Obama, T-H Ilves ja Angela Merkel

Tulemus: Koht 3444(3665), naistest 296 (344), ajaga: 7:05:19, vanuseklassis N35 koht 64 (66).
Kui nüüd viriseda, siis oleks tahtnud tulemuse esimest numbrit 6-ga algavat, aga arvestades kõike eelnevat, tuleb rahul olla, et lõpetasin. Sest, kui totaalse väsimusega võistlusrajale minna, kannatab kõige rohkem just enesesund ja tahtejõud, ning rohkem energiat kulub otsustamisele: jätkata/katkestada.
Kuid nüüd on tunne uskumatult võimas. See on sellise emotsiooniga üritus, mille ma vist muudan enda jaoks kohustuslikuks.

Mis edasi. Esmaspäeval puhkasin. Olukord oli üllatavalt norm. Jalad ei valutanud, ainult vasak õlg natuke tuikas. Õlad tegid minu olematu paaristõuke vormi kohta ikka üksjagu paaritõukeid. Nii, et au ja kiitus neile. Teisipäeva õhtupoolikul oli vaja osaleda talveradade liikumisüritusel Pirital. Võtsin suusad ja sõnaotseses mõttes tuikusin rajale. Liigutused tundusid kuidagi nurgelised, tasakaalu polnud. Tundus, et kohe- kohe kukun pikali. Hea, et suusatamisel keppe saab kasutada, on millele toetuda J Teisel ringil läks enesetunne natuke paremaks, kolmandale enam ei läinud. Peale seda tabas enneolematu unisus ja peavalu, mille raviks võtsin kodus Jäggermeistrit ning vajusin voodisse, sügavasse unemaailma.