Ettevalmistus minu elu esimeseks Tartu Maratoniks on kulgenud plaanikohaselt. Kuigi ma seda ise ei uskunud, ealeski.
Kõigepealt, alates teisipäevast kuni käesoleva hetkeni, olen sportliku vormi lihvinud istuva asendiga arvuti taga, et saaks valmis pakkumine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile.
Töötasin eeldusel, et pühapäeva õhtust alates ei pruugi ma enam analüüsivõimeline olla, või isegi kontaktivõimeline.
Ja selleks, et konkurente ehmatada sprindikiirendusega, võtsin kasutusele öised ülevalolekud. Selle eest avaldan erilist tänu Saue Perearstikeskusele, kes ei suvatsenud reageerida minu tütre 40 kraadisele palavikule kogu reedese päeva jooksul, mil ma helistasin neile kolm korda arsti kojukutse asjus. Selle peale kinnitati, et arst teab ja tuleb. Ja ei tulnudki. Ning minu öö oli sisustatud palavikku alandades ja külmvärinatega võideldes.
Nii, et ma olen kõik teinud selleks, et tõsisele harrastajale kohaselt oleks mu vorm parimatest parim!
Hea uudis on vaid see, et Finlandiahiihto on lühendatud ka sel aastal 50 kilomeetrile, kuid ikkagi ma pole veel otsustanud kas minna või mitte. Ma arvan, et see selgub umbes neljapäeval.
Kahjuks, pean nüüd oma eriti sportliku treeningasendi lõpetama, et asju pakkida ning siis Otepää poole sõitma hakkata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar