Väga lihtsalt! Ma ei jooksnudki, vaid tegin kepikõndi. Aeg 3:21, kuid oma numbri jätsin ümber registreerimata ja nii ma jooksjate protokolli sattusin. Aga, asi sai alguse sellest, et nädal tagasi ma otsustasin, et loobun jooksumaratonil osalemisest. Jalg tegi natuke teatud liigutuste juures haiget ning joosta olin saanud vaid nii kolm korda, umbest 5-8 kilomeetriseid otsi. Olin selle mõttega juba leppinud, kui teisipäeval potsatas mu postkasti Finlandiahiihto diplom. Raamatukest sirvides ja diplomil olevat tulemust vaadates tuli tohutu tahtmine suusatada ja seda veelgi paremini. Ja mis ongi parim suvine ettevalmistus suusatamisels, kui kepikõnd. Ja igal juhul on mõtekas pühapäev veeta sportides, olgugi et vaid kõndides. Arvasin, et kõndida suudan lõdvalt ja läksin ikka nö "mütsiga lööma". Tegelikult ei ole need pikamaa kepikõndijad mingid "papist poisid". Tempo oli ikka päris vihane. Ega ma ei saanudki, kogu selle distantsi jooksul aru, kuidas on võimalik nii kiiresti kepkõndi teha. Jalgadega võib ju sibada küll nii kuidas jõuad, aga käed ei käi ei jõua järgi. Vähemalt minul. Kohe alguses pani liidergrupp eest ajama, ja neid ma rohkem ei näinudki. Nende aeg tuli nii alla kolme tunni. Täiesti müstika. Ise püsisin nii 7 km/h tempos ja selle hoidmiseks tegin allamäge sörki, et säärelihast lõdvestada ja et, oma vedajatele järele jõuda. 5 km enne lõppu leidsid ca 10 kõndijat endas üleloomulikud jõuavarud ja tuiskasid minust mööda kui postist. Üritasin oma tempot hoida, kuigi jalg ei tahtnud enam liikuda ja käed olid väsinud. Aga olen rahul. Sai kogetud midagi uut. Ja, et kepikõnd on ikka ka sport, ning töös oli palju selliseid lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar