Nädalavahetus!

Laupäeval käisime Helenaga suvise ponikarika II etapi võistlustel Veskimetsas. Kella 10-st olime kohal ja lahkusime sealt alles kell kolm pärastlõunal. Helena ja Ramses tegid kaks väga ilusat sõitu. 80 cm kõrgusel tulid nad auhinnalisele 9. kohale (47 võistlejast), II faasi ajaga 33,69 (võitja 29,54) ja 95 cm tegi puhta sõidu ajaga 58,98 (võitja 48,40) ja koht 15. (30 võistlejast). http://www.youtube.com/watch?v=pLwLQgGAgvQ

Kohale oli jõudnud ka esimene suveilm, mistõttu õnnestus mul paljastatud kehapiirkonnad ära põletada. Õhtu jaheduses tuli mul kärmelt ka 1000 ruuduselt alalt veel muru niita ja klaarida mõned kodused arusaamatused.

Pühapäevane ilm tõotas tulla sama palav ja alateadlikult pakkisin oma vähesed asjad kotti- päiksesekreemi, lühikesed sõiduriided, rattakingad ja kiivri. Oi kuidas ma ei tahtnud minna, aga ühtegi paremat pakkumist pühapäeva veetmiseks ei olnud. Hommikul pool kuus küsisin veel emalt, et kas ta saab terve päeva lapsi vaadata ja kas ma võin minna. Lootsin, et ta ütleb ei, aga ta kinnitas, et kõik on OK- mine. See oli tollel hetkel minu jaoks vale vastus, aga tagasipääsu polnud. Sest kuidas ma oleksin öelnud, et tore et tõusid nii vara üles, aga ma ikkagi ei lähe. Võtsin oma ratta ja asjad, ning kobisin bussi peale. Tartus oli kell 9 hommikul 20 kraadi sooja. Õlad valutasid eilsest päikesepõletusest ja seda kogu aeg tundes oli mu olulisem protseduur päikesekreemi kandmine riietuse alt vabanevatele kehaosadele. Minu, kui valgenahalise määrimisprotseduur oli nakkav ka šokolaadipruunidele päris sportlastele, kellel oli juba mitu 1000 km sõidetud ja lõunalaager seljataga. Arvasid, et nahahooldus eelkõige ja noolisid seal minu Nivea Sun 12 purgi ümber. Ise läksin rajale üpriski rahulikult. Olin mõelnud kogu trassi tõusud- laskumised- sirged enda jaoks läbi, ning arvestasin võimalusega iga hetk pooleli jätta, kui enam ei viitsi. Esimesed 5-6 kilomeetrit võtsin asja rahulikult, sest kõigepealt oli vaja taas tutvuda nende vidinatega mis kõik lenksu küljes on – tagurpidi pidurikangid, poole vähem käike ja spidomeetrit ma ei saanudki lõpuks tööle. Kogu distants oli stabiilne 0 km/h. Siis ühtäkki keeras rada Põlva peale. Kõvahääleliselt nõudsin oma grupis sõites selgitust, et mis siis nüüd toimub? Sellepeale selgitati, et rada on uuel trassil, on tunduvalt raskem, aga seetõttu ka väheke lühem. See oli nüüd küll midagi niisugust, mis tundus kui reetmine. Paljud arvasid, et kui lühem (8 km?) siis on lahe, kuid mina teatasin pahaselt, et Põhja-Eestist saabununa võiks see trass olla kasvõi kolmandiku võrra pikem, kui olgu sama lauge kui Pärnu maantee. Sealtmaalt alates oli motivatsioon miinusmärgiga. Olenemata sellest jõudsin Valgejärvele kahe tunniga, sõidetud oli ca 60 kilomeetrit, mis minu jaoks ongi vist enamvähem see distants, mida jõuan normaalselt sõita. Päike paistis halastamatult lagipähe ja ma ronisin järjekordset lauget tõusu. Üles jõudes olin juba saanud päikesepiste. Haarasin telefoni ja teatasin, et Otepääle olgu mul keegi vastas, sest rohkem ma edasi ei sõida. Ja siis tuli neid pikki-laugeid tõuse veel, no nii kaks-kolm tükki, vahepeal ka paar kohutavalt pikka laskumist, mis olid nii hirmsad ja ma hoidsin lenksu nii kõvasti käes, et tundsin metalli muljumist. Keha oli liikumatu ja krampis, ning piduriklotsid suitsesid vist. No ma ei saa aru, miks ma siin rajal olen, ma ju ei jõua sõita neid tõuse. Otepääle jõudes panin ratta seina äärde ja asusin mõnusalt aega viitma süües-juues. Kui nii tubli 10 minutit olin jobutanud, helistasin ja tundsin huvi, kus Otepää otsas nad siis on ka … mille peale teatati, et teised juba lõpetavad ja enne poolt tundi ei kavatse nad liikuma hakata!! Issand jumal, no ega ma ei kavatse ju pool tundi seal Otepää TP-s passida. Olin kõik karvajalad ja klounid endast mööda laskunud selle ajaga ja nüüd… Otsustasin Otepää taguse ringi ära teha lootuses, et ehk siis on nad juba kohal Otepääl. Lasin jala sirgu ja uimerdasin selle ringi ära. Tagasi Otepääle jõudes, ei olnud mul vastas kedagi. Otepäält väljudes, laskumisel helistasin, ja sain teada, et oh me alles sööme. No head isu siis! Võtsin oma taskust ka siis ühe elemendi Mendelejevi tabelist ja pistsin põske. Mingil hetkel näitas silt teeääres: TARTU 35. Otsustasin sõita lõpuni, sest nüüd oli Lõuna-Eesti mõistes lauskmaa ja lisaks olin jäänud ka veel täiesti üksi vastutuult sõitma. Vajutasin nüüd nii, kuis jõudsin ja viimases kahes TP-s kulutasin aega minimaalselt; võtsin vaid 2 topsi vett- ühe pähe, teise kraevahele. Aga, ega ma neid karvajalgu enam kätte ei saanud ja oma eelmise aasta aega ka ei suutnud üle sõita. Aeg siis: 5:43,48 (1593). Aga praeguse seisuga ma järgmine aasta enam küll neliküritusele ei registreeru …