See oli pikendatud radadega öine etapp, stardiga Veskisillalt, Türi-Allikult. Peale seda võistlust, andis kõik mis liikus, valusalt tunda- selg, käed, jalad. Paar päeva läks nüüd aega, et taas ellu ärgata ja liikumisvõimeliseks saada. Igal juhul on rajameistritel mingi teema selle vee- ja poriga. Seda on nüüd kahe aasta jooksul parasjagu olnud, kusjuures sellel öisel etapil suisa nõrkemiseni. Aga algusest siis. Türile jõudsin kella üheksa paiku ja ilm oli „vahelduva pilvisusega olulise sajuta ilm”. See tähendab, et just hakkas sadama äikesevihma. Kuid, vahetult enne starti rullis vikerkaar end taevalaotusse lahti, meeleolu oli kõigil optimistlik ja rajale tormati 
entusiastlikult. Esimene ala oli kanuutamine- klassika. Meile tiimile oli just sobilik algus, sest sellel alal suudame konkurentsis püsida. Aga mulle oli see ikka paras õudus. Ca 150 paati kitsukesele jõele lasta, tundus kui viikingite rüüsteretkena. Paljud suutsid kohe ennast ümber keerata. Mõladega üksteise togimist jätkus ka hiljem. Palju oli ka madalaid oksi, mistõttu tuli paadis end selili lükata ja kuhu ka mõlad kinni jäid ning palju ei puudunud, et rapsides paat oleks ümber läinud. Paar nii 1m kõrgust kärestikulist kohta oli ka, mis panid mind silmi kinni hoidma. Selle kohta on hea meel, et Eestis on lauskmaa. Kanuutamist oli nii ca 10 km allavoolu ja võttis aega nii kaks tundi, mille käigus saime ka ise ühe paadi ümberajamises osaleda. Siirad vabandused, aga kiirus oli liiga suur ja info roolijani ei jõudnud üldises saginas õigeaegselt kohale. Paadis olles olin mina tavapäraselt keskel kaardilugejaks ja varsti sai ka selgeks, et peale kanuud olev jalgsi etapp oli samapalju mööda jõeäärt tagasi, kusjuures KP olid kord ühelpool ja siis teiselpool jõge. Juba peale esimese jalgsi KP 7 võtmist tuli üle jõe ujuda. Brrr. Südaöö oli just saabunud ja jõgi tundus hiiglaslikult lai. Loobusime sellest ja läksime silla kaudu ringi, mis loomulikult oli esimene mõtetus, sest sellega ei välistanud me mingit hilisemat märgumist, vaid pigem kaotasime kohe ajas. Edasi trampisime hanereas juba esimeste poolt sisstallatud luhasid mööda, kus teeläbitavust raskendasid erimõõtmelised pokud, roikad, mudamättad. Tasakaalu hoidmine oli üsna suur väljakutse, liikumine suisa edasiminek. Jalgsi etapi värvikamaks seigaks oli mudamülkas roomamine. Seal sees olid mingid imelikud rohututtidest ujuvad saared. Vajusin kohe mütaki nende vahele vööni mudasse, ujuda ei saanud ja nii siis roomasin käpuli, toetades põlvi ja käsi neile rohusaarekestele. Pärast seda järgnes ka kohe vältimatu ujumine üle jõe. Jõgi polnud küll lai, aga vesi oli külm. Pealtnäha olematu vool osutus ujudes küllalti mõju avaldavaks. Olen ennast heaks ujujaks pidanud, aga need paar korda jõe ületust olid üpriski rasked. Ka järsud kaldad ja libedad nõlvad tegid veest välja vinnamise päris karmiks. Ja siis veel elektrikarjus, kuhu me jõudsime, kui mööda ettetallatud rada trampisime. Kuna läbinutel oli juba säde silmis, siis kasutasime oma kokkurullitud kaarti abivahendina ja „lisaenergiata“ me jäimegi. Lisaülesandeks oli saarelt võtta punkt koos auto siserehviga. Saar oli kaugel ja ujuda otsejoones sinna oli ikka vääääga pikk maa. Mina olin selleks hetkeks juba päris mõtlemisvõimetu ja küsin teistelt, et miks nad jooksevad kummid käes, kui ujuda on vaja. Lihtne tõsiasi, vaata kaarti: järve otsast oli mitu korda lühem maa ujuda. Nii see oli. Eks tegime siis ka nii, sest joosta oli kõvasti lihtsam, kui ujuda selle rõngaga, aga see eest oli vesi järves megasoe. Täiesti zombidena otsisime veel viimast jalgsi etapi punkti ja olimegi vahetusalas rataste juures. Kell oli nii viis hommikul.
Legendis oli rattaetapi pikkuseks märgitud 8,58 kilomeetrit, mis läbi sõites osutus ca 50 km-ks. See oli tõenäoliselt meelega tehtud, sest kui sinna legendi oleks märgitus kasvõi 35 km, poleks keegi viimasele etapile üldse läinudki, aga 8 kilomeetri puhul ju ikka mõtled, ah küll ma selle ikka läbi sõidan J. Ratas tundus kui puhkus ja tempot hoides hakkas isegi soe. Kuid kohe tulid ka kaardilugemis vead ja rajavaliku äpardused. Ühe kaardi olime ära kaotanud ja olemasolevatel olid ka juba pidevast leotamisest valged laigud tekkinud. KP 22-ni viis küll tee, aga mitte just rattaga sõidetav. Rattad jäeti metsa ja punkt võeti jalgsi, aga meie nii ei teinud. Me vedasime rattad sinna punkti ja siis veel ka otse edasi, lootes vältida ülisuure ringi sõitmisest. Oli see vast otsus. Lisaks jäi märkamatuks sinise joonekese olemasolu, mis teevalikule ette jäi. Ratastega jõe ületamine osutus üsnagi aja ja energia kulukaks, mida selleks hetkeks isegi üsna väheks oli jäänud. Edaspidised otseminekud keelasin kategooriliselt ära. Aga rattapunktide vahemaad oli tõeliselt pikad. Sõrmedesse tekkisid juba krambikesed ja päkad olid tundetud, pedaalisin labajalaga. Küll see võis olla naljakas. Järgmises KP 23 juures oli mingi eriti meeliergastav lõhn. Ei tea kas kuskil oli mingi surnud loom vms. õudus, aga see oli rõve. Tegelikult oli see vist seasöötmisala ja minule jäi see meelde seetõttu, et sõin selle kohutava haisu sees silma pilgutamata ühe müslibatooni ära, sest muidu oleks ma vist surnud. Veel üksjagu rattarallit ja punkte, ning jõudsimegi järgmise lisaülesande juurde- puude lugemine lintidega piiratud alalt. Selleks hetkeks oli mõistus otsas. Tegime mingi mõttelise joone ja kumbki luges omalt poolt. Tulemus 88 puud, mis andis 10!!! Trahviringi. Me olime vist ühed totaalsed ebaõnnestujad. Peale trahviringe, lonkisime ka valikorienteerumise läbi ja veel viimane ratta punkt ja siis lõpp. Aeg 10:27,42 ja 0 karistuspunkti.
Üldiselt oli vaimuvaene rada, mis nõudis suurt sportlikku ettevalmistust. Toore jõu võit. Võrreldes eelmise aastaga, kus tuli rohkelt ajusid liigutada ja otsimine pakkus põnevust. Aga kokkuvõtvalt, kui poleks käinud poleks ka mingit emotsiooni, kangeid lihaseid, sinikaid, paistes jalgu ja haiget selga.
entusiastlikult. Esimene ala oli kanuutamine- klassika. Meile tiimile oli just sobilik algus, sest sellel alal suudame konkurentsis püsida. Aga mulle oli see ikka paras õudus. Ca 150 paati kitsukesele jõele lasta, tundus kui viikingite rüüsteretkena. Paljud suutsid kohe ennast ümber keerata. Mõladega üksteise togimist jätkus ka hiljem. Palju oli ka madalaid oksi, mistõttu tuli paadis end selili lükata ja kuhu ka mõlad kinni jäid ning palju ei puudunud, et rapsides paat oleks ümber läinud. Paar nii 1m kõrgust kärestikulist kohta oli ka, mis panid mind silmi kinni hoidma. Selle kohta on hea meel, et Eestis on lauskmaa. Kanuutamist oli nii ca 10 km allavoolu ja võttis aega nii kaks tundi, mille käigus saime ka ise ühe paadi ümberajamises osaleda. Siirad vabandused, aga kiirus oli liiga suur ja info roolijani ei jõudnud üldises saginas õigeaegselt kohale. Paadis olles olin mina tavapäraselt keskel kaardilugejaks ja varsti sai ka selgeks, et peale kanuud olev jalgsi etapp oli samapalju mööda jõeäärt tagasi, kusjuures KP olid kord ühelpool ja siis teiselpool jõge. Juba peale esimese jalgsi KP 7 võtmist tuli üle jõe ujuda. Brrr. Südaöö oli just saabunud ja jõgi tundus hiiglaslikult lai. Loobusime sellest ja läksime silla kaudu ringi, mis loomulikult oli esimene mõtetus, sest sellega ei välistanud me mingit hilisemat märgumist, vaid pigem kaotasime kohe ajas. Edasi trampisime hanereas juba esimeste poolt sisstallatud luhasid mööda, kus teeläbitavust raskendasid erimõõtmelised pokud, roikad, mudamättad. Tasakaalu hoidmine oli üsna suur väljakutse, liikumine suisa edasiminek. Jalgsi etapi värvikamaks seigaks oli mudamülkas roomamine. Seal sees olid mingid imelikud rohututtidest ujuvad saared. Vajusin kohe mütaki nende vahele vööni mudasse, ujuda ei saanud ja nii siis roomasin käpuli, toetades põlvi ja käsi neile rohusaarekestele. Pärast seda järgnes ka kohe vältimatu ujumine üle jõe. Jõgi polnud küll lai, aga vesi oli külm. Pealtnäha olematu vool osutus ujudes küllalti mõju avaldavaks. Olen ennast heaks ujujaks pidanud, aga need paar korda jõe ületust olid üpriski rasked. Ka järsud kaldad ja libedad nõlvad tegid veest välja vinnamise päris karmiks. Ja siis veel elektrikarjus, kuhu me jõudsime, kui mööda ettetallatud rada trampisime. Kuna läbinutel oli juba säde silmis, siis kasutasime oma kokkurullitud kaarti abivahendina ja „lisaenergiata“ me jäimegi. Lisaülesandeks oli saarelt võtta punkt koos auto siserehviga. Saar oli kaugel ja ujuda otsejoones sinna oli ikka vääääga pikk maa. Mina olin selleks hetkeks juba päris mõtlemisvõimetu ja küsin teistelt, et miks nad jooksevad kummid käes, kui ujuda on vaja. Lihtne tõsiasi, vaata kaarti: järve otsast oli mitu korda lühem maa ujuda. Nii see oli. Eks tegime siis ka nii, sest joosta oli kõvasti lihtsam, kui ujuda selle rõngaga, aga see eest oli vesi järves megasoe. Täiesti zombidena otsisime veel viimast jalgsi etapi punkti ja olimegi vahetusalas rataste juures. Kell oli nii viis hommikul.
Legendis oli rattaetapi pikkuseks märgitud 8,58 kilomeetrit, mis läbi sõites osutus ca 50 km-ks. See oli tõenäoliselt meelega tehtud, sest kui sinna legendi oleks märgitus kasvõi 35 km, poleks keegi viimasele etapile üldse läinudki, aga 8 kilomeetri puhul ju ikka mõtled, ah küll ma selle ikka läbi sõidan J. Ratas tundus kui puhkus ja tempot hoides hakkas isegi soe. Kuid kohe tulid ka kaardilugemis vead ja rajavaliku äpardused. Ühe kaardi olime ära kaotanud ja olemasolevatel olid ka juba pidevast leotamisest valged laigud tekkinud. KP 22-ni viis küll tee, aga mitte just rattaga sõidetav. Rattad jäeti metsa ja punkt võeti jalgsi, aga meie nii ei teinud. Me vedasime rattad sinna punkti ja siis veel ka otse edasi, lootes vältida ülisuure ringi sõitmisest. Oli see vast otsus. Lisaks jäi märkamatuks sinise joonekese olemasolu, mis teevalikule ette jäi. Ratastega jõe ületamine osutus üsnagi aja ja energia kulukaks, mida selleks hetkeks isegi üsna väheks oli jäänud. Edaspidised otseminekud keelasin kategooriliselt ära. Aga rattapunktide vahemaad oli tõeliselt pikad. Sõrmedesse tekkisid juba krambikesed ja päkad olid tundetud, pedaalisin labajalaga. Küll see võis olla naljakas. Järgmises KP 23 juures oli mingi eriti meeliergastav lõhn. Ei tea kas kuskil oli mingi surnud loom vms. õudus, aga see oli rõve. Tegelikult oli see vist seasöötmisala ja minule jäi see meelde seetõttu, et sõin selle kohutava haisu sees silma pilgutamata ühe müslibatooni ära, sest muidu oleks ma vist surnud. Veel üksjagu rattarallit ja punkte, ning jõudsimegi järgmise lisaülesande juurde- puude lugemine lintidega piiratud alalt. Selleks hetkeks oli mõistus otsas. Tegime mingi mõttelise joone ja kumbki luges omalt poolt. Tulemus 88 puud, mis andis 10!!! Trahviringi. Me olime vist ühed totaalsed ebaõnnestujad. Peale trahviringe, lonkisime ka valikorienteerumise läbi ja veel viimane ratta punkt ja siis lõpp. Aeg 10:27,42 ja 0 karistuspunkti.Üldiselt oli vaimuvaene rada, mis nõudis suurt sportlikku ettevalmistust. Toore jõu võit. Võrreldes eelmise aastaga, kus tuli rohkelt ajusid liigutada ja otsimine pakkus põnevust. Aga kokkuvõtvalt, kui poleks käinud poleks ka mingit emotsiooni, kangeid lihaseid, sinikaid, paistes jalgu ja haiget selga.
NB! Lisatud rajakaardid on võistkonna nr. 264 markeeringuga, ning nendele märgitud teekond ei kattu meie liikumisega. (Sest meie panime ikka vahepeal totaalselt "puusse ja põõsasse".)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar