See suvi ei ole kohe üldse olnud sportlik. Viimati sai tõsisemalt liigutatud ikstriimi öisel etapil. Kuu aega on treenitud tuharalihaseid kontoritoolil ja randme vastupidavust klavatuuril. Lootes, et B-raja kvaliteet langeb etapilt- etapile ühtlases tempos, julgesin arvata, et lõpetame seekord alla 4 tunni. Seetõttu, ei muretsenud ma oma olematu sportlikku vormi pärast üldsegi. Panin õhtul asjad valmis ja hommikul startisin kell seitse Elva poole. Võistluskeskus asus tuttavas Tartu Maratoni finishipesas. Seekord oli me tiim koosseisus mina, Tõnu ja Peeter. Viisime rattad vahetusalasse. Konkurentidel oli sinna jäetud suured seljakotid- ei tea mida nad sinna panid. Ise avastasin, et olin oma ratta joogipudeli maha jätnud. Kaasa sai poolik joogipudel ja 3 pisikest geeli (arvestusega 1 tk/tunnis-sic?), mida tagantjärgi tulemuse järgi võttes oleks võinud olla rohkem. Aga, jäin elama. 1. etapp oli joostes, ja mida ma kõige rohkem kartsin- hajutusega. Kuna Otepää spordimetoodik Peeter pani oma kaardi kohe põue, tuli mul ikkagi kuidagimoodi assisteerida Tõnut ja pakkuda rajavaliku lahendusi. Otsustasime hajutatud kolm punkti võtta kõik kolmekesi koos ja see oli õige otsus. Eraldi oleks me vist neid siiani otsinud. Esimesse punkti minekul tuli kohe ka Elva jõge ületada. Ei pea ennast just kehvaks ujujaks ja öiselrajal sai mitu korda laiemat Pärnu jõge ületatud, ning hüppasin ka seekord kohe jõkke. Oh, jões oli veevool nii tugev, et viis mind momentaalselt 10 meetrit rajalt kõrvale, enne kui olin jõe keskele jõudnud. Ehmatsin nii hirmasti ja hakkasin kohutavalt rabelema. Kuidagi sain keskkohast üle ja Peeter hüppas kalda äärde vette, mind päästma. Pärast seda hakkas jõe ületuse ees päris suur hirm. Jooksuetapil sai veel kaks korda jõge ületatud- teisel korral ulatusid õnneks jalad põhja, kuid kolmas kord sai rahvale veits nalja tehtud oma ülisuure hirmuga. Peeter ootas mind keset jõge ja teatas, et kaldast alates on vesi üle pea. Andis nõu, et tule kaldalt suure jooksuga ja hüppa nii kaugele kui suudad, sest teispool läheb rutem madalamaks. Nii ma siis tegin.... hüppasin, vajusin vee alla, ta tõmbas mind vee peale, ma oli paanikas ja rabelesin kohutavalt. Siis teatas ta stoilise rahuga, et aitab küll- pane jalad põhja.... Edasi läksime kanuutama-allavoolu. See oli kõige mõnusam. Ma ei pidanud tegema ühtegi aerutõmmet, kiire vool tegi seda minu eest ja Tõnu ees juhtis okste ning teiste paatkondade vahelt teed ja Peeter taga õpetas-pidurdas. Oksarisu oli tõesti palju ja ime et silmad pähe ja pead otsa jäid. Esimest korda sai kahe aasta jooksul nüüd ka kanuuga ümber mindud. Oli päris naljakas, mitte hirmus. Kanuutamine oli märkeorienteerumine. Pidevas seliliviskamises ja teiste rammimises oli minu suurim ülesanne, mitte kaotada kaarti ja pliiatsit ning punktid kaardile märkida. Kokku oli neli punkti ja nii nagu ma kartsingi, teenisime KP 9 eest 15 min. trahvi. See oli koht, kus millegi pärast lohistati enne paadid kaldale ja punkti võtma minnes, ei suutnud ma enam kaldalt asukohta tuvastada. Aga noojah. 
Kanuudega jõudsime rattavahetusalasse, möödunud oli kaks tundi ja nüüd jõudis mulle ka esimest korda kohale, et täna alla 6 tunni ei lõpeta. Külm hakkas, peale visata polnud midagi, tuli hakata kärmelt pedaalima. Nüüd tundsin, et ei jaksa enam. Vahemaad olid pikad ja Lõuna-Eestile omaselt laugete tõusudega. Esimene rattapunkt oli sommide poolt vastehitatud Tartu-Valga raudteeharu lähedal, mis pidi olema hirmsat moodi kahjumis neil. Kutsehaigus. Raudteetammi kõrvale oli tehtud kraav hirmkõrgete ja järskude nõlvadega, nii et ülesminek oli päris suur pusimine. Hea-tugev pinnas korraliku nõlvusega. Pärast pikka saiklingut jätsime oma rattad Vapramäe vahetusalasse ning nüüd sai jälle kruiisida oma jalgade peal ja loomulikult jäi ette jõgi. Õnneks oli sellel jõe osale ehitatud pais, mis võttis jõe rahulikumaks. Ujutud sai, kuid kus nüüd olid järsud-kõrged kalda. Jalad põhja ei ulatunud nii, et tuli kuidagi käte jõul ennast üles vinnata. Leidsin ühe puujuurika, millest kinni haarata ja juhuslikult kannatas see minu kehakaalu ära. Ja siis jõudsimegi hariva lisaülesandeni- nummerdada planeedid alates kaugemast. Olime jõudnud Tõravere observatooriumi territooriumile ja ülesanne oli loomulikult kosmiline. Viimasest astronoomia tunnist oli möödunud 18 aastat. Osad tundusid tuttavad, aga oli ka igsugu muid nimesid, nagu Snickers, Europa, Titaan, Phobos... kusjuures mina olin küll nii blondiin ja seadsin ka need järjekorda. Võib ju küll olla, et mõni astronoom, kes sõi parasjagu Snickersit, pani mõnele avastusele ka kohe nime selle järgi- 18 aasta jooksul võib ju nii mõndagi juhtuda. Ega kõigega ei jõua ju kursis olla. Kuid eeldasin, et need tundmatud-naljakad planeedid asetsevad meist kõige kaugemal. Ühesõnaga, lollus on täiesti reaalne nähtus ja saime kokku 9 trahviringi ümber tähetorni lipata. Seega iga liige kolm ringi- mehed 25 kg kettaga, naised 15 kg kettaga. Pärast seda jälle emotsioonitu, kuid pikk rattasõit. Lõpetuseks ujumine. Vesi oli soe, lainetust mitte, aga jõud oli otsakorral. Ei jõudnud enam kontrollida, et kõik korralikult punkti võtaks. Siit siis teine 15 minutit trahvi võtmata punkti eest. Ujumine oli mõnus. Turvalisuse huvides panin ka päästevesti selga. Küll oli mõnus, vahepeal sai jalad-käed sirgu aetud ja mõnuletud veepinnal. Loivasime lõpu poole. Kuus tundi oli möödunud. Viimane lisaülesanne oli golfi moodi tegevus. Ei juurelnud selle üle enam. Läksin finishisse ja ootasin mehi seal. Aeg 6 tundi ja 14 min+ 30 min trahvi. Järeldus, treenida täpsus ja unustada lohakus.
Kanuudega jõudsime rattavahetusalasse, möödunud oli kaks tundi ja nüüd jõudis mulle ka esimest korda kohale, et täna alla 6 tunni ei lõpeta. Külm hakkas, peale visata polnud midagi, tuli hakata kärmelt pedaalima. Nüüd tundsin, et ei jaksa enam. Vahemaad olid pikad ja Lõuna-Eestile omaselt laugete tõusudega. Esimene rattapunkt oli sommide poolt vastehitatud Tartu-Valga raudteeharu lähedal, mis pidi olema hirmsat moodi kahjumis neil. Kutsehaigus. Raudteetammi kõrvale oli tehtud kraav hirmkõrgete ja järskude nõlvadega, nii et ülesminek oli päris suur pusimine. Hea-tugev pinnas korraliku nõlvusega. Pärast pikka saiklingut jätsime oma rattad Vapramäe vahetusalasse ning nüüd sai jälle kruiisida oma jalgade peal ja loomulikult jäi ette jõgi. Õnneks oli sellel jõe osale ehitatud pais, mis võttis jõe rahulikumaks. Ujutud sai, kuid kus nüüd olid järsud-kõrged kalda. Jalad põhja ei ulatunud nii, et tuli kuidagi käte jõul ennast üles vinnata. Leidsin ühe puujuurika, millest kinni haarata ja juhuslikult kannatas see minu kehakaalu ära. Ja siis jõudsimegi hariva lisaülesandeni- nummerdada planeedid alates kaugemast. Olime jõudnud Tõravere observatooriumi territooriumile ja ülesanne oli loomulikult kosmiline. Viimasest astronoomia tunnist oli möödunud 18 aastat. Osad tundusid tuttavad, aga oli ka igsugu muid nimesid, nagu Snickers, Europa, Titaan, Phobos... kusjuures mina olin küll nii blondiin ja seadsin ka need järjekorda. Võib ju küll olla, et mõni astronoom, kes sõi parasjagu Snickersit, pani mõnele avastusele ka kohe nime selle järgi- 18 aasta jooksul võib ju nii mõndagi juhtuda. Ega kõigega ei jõua ju kursis olla. Kuid eeldasin, et need tundmatud-naljakad planeedid asetsevad meist kõige kaugemal. Ühesõnaga, lollus on täiesti reaalne nähtus ja saime kokku 9 trahviringi ümber tähetorni lipata. Seega iga liige kolm ringi- mehed 25 kg kettaga, naised 15 kg kettaga. Pärast seda jälle emotsioonitu, kuid pikk rattasõit. Lõpetuseks ujumine. Vesi oli soe, lainetust mitte, aga jõud oli otsakorral. Ei jõudnud enam kontrollida, et kõik korralikult punkti võtaks. Siit siis teine 15 minutit trahvi võtmata punkti eest. Ujumine oli mõnus. Turvalisuse huvides panin ka päästevesti selga. Küll oli mõnus, vahepeal sai jalad-käed sirgu aetud ja mõnuletud veepinnal. Loivasime lõpu poole. Kuus tundi oli möödunud. Viimane lisaülesanne oli golfi moodi tegevus. Ei juurelnud selle üle enam. Läksin finishisse ja ootasin mehi seal. Aeg 6 tundi ja 14 min+ 30 min trahvi. Järeldus, treenida täpsus ja unustada lohakus. Toppisin oma ülisopased riided prügikotti ja sõitsin Elvasse beachile. Oli ju veel täna vähe ujutud, läksin järve ujuma. Pärast oli kuidagi puhtam tunne.
Võistluse tagajärjed- tohutult palju sügelevaid- paistetanud putukapunne, paistes käsivars, reitel tohutud sinikad.
Lõpetuseks; on mida meenutada. Ei saa öelda enam, et hind tõuseb, aga kvaliteet langeb. Ei langenud. Aga, hernesupp oli sellegipoolest jäle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar