Minu viimane tõsisem pingutus oligi vist Tartu suusamaraton ja seegi oli minu mäletamist mööda kui elutu kulgemine. Augusti lõpupoole oli taas energiat ja tahtsin ning otsustasin kindlasti minna rattamaratonile. Tõsi küll, rattaga sõitnud olin selleks korraks vaid 2 korda ja kokku ca 60 km. Nii et kõhklemata valisin 40 kilomeetrise distantsi. Maratoni päevaks oli mul juba tehtud 4 rattasõitu kokku ca 100 km. Ma teadsin, et läbin selle nö „vanast rasvast“, kuid põdesin natuke neid tehnilisi tõuse- laskumisi ja pehmeid heinamaa lõike. Ja juba laupäeval oli selge, et kõike seda vedelat plöga saab olema küllaga. Pühapäeva hommikul tõusin kell 5 ja loksusin eliidiga Otepää suunas. Kell kümme oli pikamaa start ja kuni oma stardini jõudsin veel kolmes teeninduspunktis pudeleid korjata. Ilm oli eriti vastik- külm ja vihma sadas pidevalt. Mitte mingit tahtmist polnud kella üheks Otepääle tagasi tulla ja sõitma minna. Kuid tagasi ma tulin, rapsisin riietega ja stardis avastasin, et mobiil on kadunud. See oli sel nädalal nagu rosin tordil (auto, Onni, Leedu, mobiil…). Aga sõidust. Seda 40 kilomeetrit sõitsin esimest korda. Mingi olematu treeningu ja aritmeetika põhjal eeldasin, et 3 tunniga peaksin ära sõitma. Tegelikult, aeg oli 3:20 ja sõiduaega 3:10. Rada oligi täiega pori. Aga selle maastikuratta tehnilise poolega sain enda jaoks väga hästi hakkama. Ei oleks uskunudki, et kõik need künkad sõitsin ratta seljas üles, laskumised, veetakistused ja pori sai samuti rattaga läbi sõidetud. Tasakaal ja koordinatsioon oli üllatavalt hea minu kohta. Kuid mina, kes on eriline argpüks laskumistel, otseloomulikult hoidsin ikka pidureid peal. Ja see 40 kilomeetrit oli kuidagi selline distants, kus vaim oli virge ja ei tekkinud sellist kannatamise tunnet. 2 kilomeetrit enne Elvat hakkasid mul põlvede juures mingid lihased, mille olemasolust mul üldse aimu polnudki, hullult valutama, aga kui lasketiiru juba nägin, tuli eluvaim tagasi ja saigi lõpetatud. Lootusetult, mingi lootusega sõitsin veelkord Otepäält läbi, kuid mobiili ei leidnud. Aga sõit oli mõnus, ja kõige mõnusam on see, et see polnud kohustus, mida peab tegema ja hästi tegema.
Täna tuli mulle postiga Finlandiahiihto kutse. Minu lemmik. Aga see on raske rada. Mõtleme veel…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar