Isa 75!

Kuna õues on niiiiiii külm, siis suusatamise asemel kirjutan natuke, et märk jääks maha.

Neljapäeval sai minu isa 75. aastaseks. Istusime õhtul väikese laua ümber ja meenutasime möödunut. Peamiselt seda, mida minagi mäletan. Isa on mul olnud ca 50. aastat õpetaja- füüsika õpetaja. Alates aastast 1961. Kõige pikemalt Pärnus- Lydia Koidula nimelises Pärnu 2. Keskkoolis- seal kus minagi oma koolitee käisin. Meenutades jõudsime veendumusele, et need olid ajad, mida igatseme mõlemad. Isa oli ka see, kes toetas mind, kui ma elukutse valikul õpetajaks ei tahtnud saada (kuigi ema arvates justkui polnudki teist valikut). Kuna Kunstiinstituuti ma sisse ei saanud, siis variant B, mis oli Pedagoogiline Instituut asendus Tehnikaülikooliga. Aastal 2001 oli aeg jääda pensionile ja vanemad tulid minu juurde Sauele. Kuid, isa ei suutnud koolist eemal olla ja juba paar kuud peale õppeaasta algust kutsuti ta Saku Gümnaasiumi. Iga õppeaasta lõpus ta ütles, et see on nüüd viimane, aga sügisel läks jälle. Ja nii 5 aastat Sakus ja 2 aastat veel Pärnu Vanalinna Gümnaasiumis. Raske südamega pani ameti maha 2 aastat tagasi. Koju jäämine oli talle tõeliselt raske. Ta muutus rahutuks, närviliseks, depressiivseks ja vananes silmnähtavalt. Täna on ta maja hing sõna otseses mõttes. Kogu maja funktsioneerib just tänu temale. Katel köetud, soe vesi olemas, pisiremonditööd tehtud, tehnilised -elektrilised asjad toimivad, lumekoristus organiseeritud, küttematerjali arvestus kontrolli all, koer toidetud. Ja kõigele lisaks vaatab ta ka üsna palju laste järele, mistõttu on mul võimalik suhteliselt palju pühendada end tööle ja vahest ka õhtuti suusatamas olla. Ja ikkagi tõmbad teda õpetamise poole, nii et eratunde füüsikas ja matemaatikas annab ta ka. Vot nii, oleks ma ka nii tubli...