Reede varahommikul siirdusin lennujaama, et mõne tunni pärast, pool kaheksa olla, Kopenhaagenis. Auto termomeeter näitas -7 kraadi ja oli igati normaalne talveilm. Lennuk maanus täiesti õigeaegselt ja sõitis terminali juurde. Temperatuur kapteni väitel oli samuti -7 kraadi ja sademeteta. Öösel (või millalgi eelnevalt) oli sadanud maha ca 2 -5 cm lund. Samuti, igati normaalne. Kuid ... jalakäijate galerii pöörleva osa rattad käisid jää peal ringi ja tuubust ei saanud pöörata lennuki ukse juurde. Rataste ette viskasid ülihoolsad taani lennujaama töötajad terve mäe liiva, nii et nüüd ei liikunud rattad lihtsalt seetõttu, et liiv takistas liikumist. Lisaks oli automaatika poolt juhitav tuubuse lõõtsal mingi osa külmunud, ning seegi ei liikunud. Siis saabus personalil geniaalne idee- inimestel on jalad, ja võiks treppi kasutada. Aga kus sa seda treppitrappi siis ühel lennuväljal ikka leiad. Läksid vist marketisse ostma. Nii, et pärast pooletunnist lennukist viibimist õnnestus jalad asetada maapinnale. Kapten veel vabandas, et on külm ja lumi. Nojah, ju siis. Ja otseloomulikult ei jõudnud kohalikud tööle poole üheksaks, vaid tund- poolteist hiljem, ikka sel samal põhjusel.
Õhtul oli asi veeeeeeeeeeeeeeel hullem. Oli reede õhtu, enne jõule ja oli sadama hakanud pisukest lumehelvest. Lennujaamas oli totaalne kaos. Check-in järjekorrad olid 100 meetrit pikad. Inimesed jooksid ühest otsast teise, lennukid hilinesid mistõttu transfeeri registreerimised jäid tegemata ja boarding lauas nõuti lennuki peale laskmist ilma chekkamata. Lennuk komlekteeritud, väljus lennuk terminali juurest 15 minutilise hilinemisega. Kapten teatas, et lennuaeg on 1 tund ja 15 minutit ja mul tekkis juba lootus enne südaööd Tallinnasse jõuda. Aga nii mina, kui ka kapten pidime pettuma. Otseloomulikult oli lennuk ja rada lumine. Seega, tiirutasime mööda Kopenhaageni lennuvälja radasid nagu eksinud turistid vanalinnas. Peale mõningast maapealset tiirutamist saabusime lennupesulasse. Just, just. Lennukit pesti ca 15 minutit (jumal teab millega) lumest ja jääst. Ja tunnikene peale õiget väljumist, tõusime õhku, lõpuks. Kõik hingasid kergendatult, et said lõpuks sellest hirmsa lumega vaevlevast Euroopast minema, et maanduda -14 kraadises, lumises Tallinnas. Kuna Ülemiste järve lennuväli pole vist veel avatud, siis maandusime Lennart Meri lennurajale. Oli ütlemata mõnus ja südantsoojendav sõita autoga südaöösel mööda talvist ringteed kodu poole ning tunda karget talve ja valget vaikust. Tõenäoliselt on eurooplaste ideaalsed jõulud siis, kui nad jõuluõhtul vaatavad telekast valget lund ja kuulavad Valgeid Jõule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar