Juunikuu esimene pool on kulgenud tohutul kiirusel, otsekui Ameerika mägedel. Paned täie hooga ülesmäge ja enne kui arugi saad oled kihutanud kuristikku, millele järgneb veel järsk kurv suunas, mida pole ettegi kujutanud.
Laupäeval sai käidud jooksmas ümber Harku järve. Ettevalmistus oli täiesti minumoodi. Umbes kolm nädalat tihedat kontoritooli trenni, paarkorda paari kilomeetrist sörgiringi, mõned rulluistutamised, orienteerumine, üks paaritunnine merelkäik täiesti möödaminnes võõraste inimestega. Ühesõnaga täiesti erialane ettevalmistus ... Lisandus veel stress ja täiesti kaootiline toitumine, mis koosnes pitsadest, jäätistest, rabarberikoogist, salatilehtedest, kohukestest ja kellogsitest, ning seda kõike täiesti suvalistel kellaaegadel. Ühesõnaga kõik, mis ei kuulu süsivesikute rühma. Lõpuks kadus mul üldse söögiisu ära. Kõigele lisaks, ma ei tea mis ma mõtlesin, aga jooksma läksin umbes nii nagu randa- puuvillase topi ja lühikeste valgete pükstega, ainukesed asjad, mis meenutasid sportimist olid pulsikell ja tossud.
Soojendusvõimlemise tegin ilusti otsast lõpuni ära, sest Gina on üks minu lemmiktreeneritest veel aeroobika aegadelt. Ja siis start, peale seda kui esimene meesjooksja oli lõpetanud. Oi oli raske, väga raske. Esimese kilomeetri liikusin edasi hambad ristis, sest teadsin, et läheb paremaks. Jalad olid kanged ja päike paistis lagipähe. Teine ja kolmas kilomeeter julgesin isegi tempot tõsta, sest pulss oli nii 120 -130, mis minu jaoks on selline lonkimise tase. Neljandal kilomeetril hakkasid püksid hõõruma, mida oligi karta. Viiendal kilomeetril olid juba reie siseküljed valusad ja lagipähe paistev päike käis närvidele. Natuke enne kuuendat kilomeetrit tekkisid külmavärinad. Olin sunnitud pildi tasku minemise hirmus tegema paari minutilise kõnnipausi. Viimasel kilomeetril suutsin ainult mõelda lumest ja miinuskraadidest.
Lõpetades läksin ja kallasin veepaagi juures ennast veega üle. Peale seda taastus mu mõttevõime ja avastasin, et valgete pükstega olen väga huvitavatest kohtadest märg, ning mu auto asus kuskil tsiviliseeritud maailmas. Kasutades niipalju kui võimalik rannaäärset ja põõsastatud ala, jõudsin piinlikust tundes autoni.
Erandlik oli see, et pärast seda 46 minutilist kannatust olin üsna värske ja puhanud, ning teotahteline.
Olin lubanud emale, et lähen teen vanaema-vanaisa hauaplatsi korda ja õhtul istusingi autorooli ja sõitsin Koeru surnuaiale. Taas tõdesin, et suvel on päikeseloojangul ilus, sume ja rahulik.
Nüüd aga Väänasse ratsavõistlustele...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar