Ei mäletagi, millal viimati nii stressav päev on olnud. Juba hommikust saati valutas pea ja arsti juures käik ainult süvendas seda veelgi. Kuidagi mõtetu inimesena tundun, kes millegiga hakkama ei saa. Nagu peaga taoks täiest jõust vastu seina ja siis kaeban, et ai-valus on...
Õhtul suutsin ennast kuidagi moodi Ruilasse vedada. See paar tundi, mil ma Ramsest kordetasin, jalutasin ja pesin, suutsin ma taas ennast inimesena tunda. Hobused...siirad ja vahetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar