Sel aastal olen spordivõistlustele sattunud vaid teiste initsiatiivil. Seda tänagi. Viimane juulikuupäev ja sai tehtud minu esimene rattasõit sel suvel - Tallinna Rahvasõit Rävala pst läbi Jüri ja tagasi, kokku 32 km. Eile vedasin esimest korda oma baigi keldrist välja ja kuna vihma terve päev sadas, siis rohkem ma teda ei näppinud. Visuaalsel vaatlusel oli üsna ok. Hommikul magasin pea kümneni ja siis läks juba kiireks. Surusin ratta autosse, nüüd tundus ta üsnagi roostes ja must. Mööda maja ringi joostes leidsin spidoka, kindad, kiivri ja kingad. Kingad olid ilusad puhtad ja suisa läikisid. Kuna tegemist oli Tallinna cityst algava üritusega, siis tuli arvestada ka riietusega. Minu rattariiete kollektsioon pärines aastate tagant, oli vanamoeline ja erivärviline, ning seega loobusin rattapükstest, et olla neutraalne ja vähem silmatorkavam. Maastikurattaga sõitjaid oli päris palju, kuid suurel enamusel olid ikka siledad või väikese mustriga kummid. Minu ebaproffesionaalsust lisas veel see, et jätsin porilauad ka peale:) Aga selleks, et ikka täie raha eest end piinata 32 kilomeetrit, sobis maastikuratas suuremustrilise kummiga maanteel väga hästi. Üldiselt oli üritusel väga lahe konseptsioon ja rada-alustada cityst ja läbida mõni linnalähedane koht ja tagasi. Ja oleks ma natuke rohkem sel aastal ratast sõitnud, oleks pikale distantsile maantekaga läinud. Kus see start ja finis olid, sellest ma täpselt aru ei saanudki- keegi ütles Ülemiste juures, keegi arvas lennujaama juures. Kaubamaja juures oli aga algus ja lõpp. Ja päris lahe on kesklinnas mööda autovabu magistraale rattaga sõita, kuigi autojuhid, kes istusid ummikus olid ikka päris vihased. Sossi mägi oli päris raske- polnud teist ollagi aga võttis reie kangeks küll. Ja siis saabus tõsiasi, et tuul oli vastu, või jõudis mulle kohale see teadmine, et maanteel, ükskõik kuhu suunda sõidad, on alati tuul vastu. Peale 6 kilomeetrit, kuskil Peetri küla vahel, eraldusid terad sõkaldest ja mina jäin sinna vahele, täiesti üksi tuulega võitlema. Natuke enne Jüri, kuskil Kalevi juures sain lõpuks seltskonda. Lihtsam on sõita, kui keegi mõtleb ees tempot teha. Tagasiteel said mu väntavad jalad lõpuks aru ka clippide kasulikkusest ja jalgade ülestõmbamisest sain lisajõudu juurde.
Kuid sel hetkel andis teravalt tunda rattapükste puudumine. Pole halba ilma heata. Lennujaama esine sirge tundus ilmatu pikana ja kõrvalrajal seisvate pahurate autojuhtide jaoks olime tõenäoliselt rahvavaenlased. Sossi mägi allamäge oli kui kirss tordil. Tühjal teel kesklinnas allamäge kihutada, kahel pool seisvad autode ummikud, tekitasid kuningliku tunde, keda jälgisid sajad silmapaarid. Aega kulus kuskil poolteist tundi (1:12,30), keskmiseks kiiruseks näitas spidokas 20,4 km/h. Mõnusalt väsinud tunde sain kätte ja see mulle nende võistluste juures kõige rohkem meeldibki. Tahtmatult tekkis mõte minna Tartu Rattamaratonile, aga selleks peaks vist natuke vahepeal künkaid sõitma...
Sel aastal olen spordivõistlustele sattunud vaid teiste initsiatiivil. Seda tänagi. Viimane juulikuupäev ja sai tehtud minu esimene rattasõit sel suvel - Tallinna Rahvasõit Rävala pst läbi Jüri ja tagasi, kokku 32 km. Eile vedasin esimest korda oma baigi keldrist välja ja kuna vihma terve päev sadas, siis rohkem ma teda ei näppinud. Visuaalsel vaatlusel oli üsna ok. Hommikul magasin pea kümneni ja siis läks juba kiireks. Surusin ratta autosse, nüüd tundus ta üsnagi roostes ja must. Mööda maja ringi joostes leidsin spidoka, kindad, kiivri ja kingad. Kingad olid ilusad puhtad ja suisa läikisid. Kuna tegemist oli Tallinna cityst algava üritusega, siis tuli arvestada ka riietusega. Minu rattariiete kollektsioon pärines aastate tagant, oli vanamoeline ja erivärviline, ning seega loobusin rattapükstest, et olla neutraalne ja vähem silmatorkavam. Maastikurattaga sõitjaid oli päris palju, kuid suurel enamusel olid ikka siledad või väikese mustriga kummid. Minu ebaproffesionaalsust lisas veel see, et jätsin porilauad ka peale:) Aga selleks, et ikka täie raha eest end piinata 32 kilomeetrit, sobis maastikuratas suuremustrilise kummiga maanteel väga hästi. Üldiselt oli üritusel väga lahe konseptsioon ja rada-alustada cityst ja läbida mõni linnalähedane koht ja tagasi. Ja oleks ma natuke rohkem sel aastal ratast sõitnud, oleks pikale distantsile maantekaga läinud. Kus see start ja finis olid, sellest ma täpselt aru ei saanudki- keegi ütles Ülemiste juures, keegi arvas lennujaama juures. Kaubamaja juures oli aga algus ja lõpp. Ja päris lahe on kesklinnas mööda autovabu magistraale rattaga sõita, kuigi autojuhid, kes istusid ummikus olid ikka päris vihased. Sossi mägi oli päris raske- polnud teist ollagi aga võttis reie kangeks küll. Ja siis saabus tõsiasi, et tuul oli vastu, või jõudis mulle kohale see teadmine, et maanteel, ükskõik kuhu suunda sõidad, on alati tuul vastu. Peale 6 kilomeetrit, kuskil Peetri küla vahel, eraldusid terad sõkaldest ja mina jäin sinna vahele, täiesti üksi tuulega võitlema. Natuke enne Jüri, kuskil Kalevi juures sain lõpuks seltskonda. Lihtsam on sõita, kui keegi mõtleb ees tempot teha. Tagasiteel said mu väntavad jalad lõpuks aru ka clippide kasulikkusest ja jalgade ülestõmbamisest sain lisajõudu juurde. 
Kuid sel hetkel andis teravalt tunda rattapükste puudumine. Pole halba ilma heata. Lennujaama esine sirge tundus ilmatu pikana ja kõrvalrajal seisvate pahurate autojuhtide jaoks olime tõenäoliselt rahvavaenlased. Sossi mägi allamäge oli kui kirss tordil. Tühjal teel kesklinnas allamäge kihutada, kahel pool seisvad autode ummikud, tekitasid kuningliku tunde, keda jälgisid sajad silmapaarid. Aega kulus kuskil poolteist tundi (1:12,30), keskmiseks kiiruseks näitas spidokas 20,4 km/h. Mõnusalt väsinud tunde sain kätte ja see mulle nende võistluste juures kõige rohkem meeldibki. Tahtmatult tekkis mõte minna Tartu Rattamaratonile, aga selleks peaks vist natuke vahepeal künkaid sõitma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar