
See on siis Ramsese ja Helena teine välisvõistlusreis- seekord siis Soome Ypäjäle. Ega meil mingeid suuri eesmärke ole. Lihtsalt elu peab olema fun ning kogemusi peab saama sealt, mis on lähedal ja jõukohane. Helena oli üldiselt tubli ja pakkis üksi eile kõik hobuse asjad treilerisse ja enda asjad ka. Veel pole muidugi kindel, kas kõik vajalik on kaasas :) Hanna-Liina jäi kahjuks tema enda soovil mammaga koju. Ta pole selline seikleja, nagu mina. Niisiis, mul jälle kaks teismelist seltsiks. Sadamasse sõit läks meil viperusteta. Jutt kisub neil küll aeg ajalt selliseks taustamüraks. Loomulikult, peale Mersu parklas parkimist kontori juures, kuulsin ma ülejäänud aja sisukat juttu mingitest ilusatest ja vähemilusatest Mersudest, bemmidest, volvodest, audidest, kabriodest jms. Väga pädev jutt... Vana eestlane Ramses jäi aga autodekile täie rahuga heina nosima. Ei teinud ta teist nägugi ei mootorimürast, huilgavatest autosireenidest ja üksindusest.

Laevalt maha sõites, loomulikult tekkis mul esimestel meetritel kassiahastus. Need Helsingi kesklinna sõidurajad olid kuidagi jube kitsad ja autosid täis, ning ma ei mahtunud sinna omast arust kuidagi manööverdama. Mõtlesin, et kui ma nüüd peale viie ristmiku läbimist sealt kesklinnast välja ei saa, siis jään keset teed seisma ja hakkan nutma... Läks paremini, peale neljandat olin juba kiirteel ning kaks ja pool tundi hiljem Ypäjäl. Ramses sai kolmeks päevaks endale boksi
Ypäjä Hevosopisto V-talli.

Ise sain loomulikult natuke blondiini mängida. Parkisin treileri ilusti teiste juurde ritta, aia äärde. Nii kui auto tagant lahti võtsin, hakkas treiku tagurpidi aia poole veerema. Üritasin, seda kinni hoida, nagu sõjaprintsess Xena- käed hakkasid juba vaikselt venima, kuid lõpuks hakkas mõistus tööle ja imekiirelt tõmbasin käsipiduri peale. Õnneks aiani veel ei jõudnud, aga poolenisti kraavis olime küll. Haakisin siis jälle auto ette, tõmbasin välja, otsisin neli kivi rataste taha ja käsipidur peale. Viimasel ajal on see käsipiduri kasutamine kuidagi "päevapraeks" muutunud minu elus. Eestis pole ma tõesti käsipidurit treilkul kasutanud, sest igal pool on tasaseks profileeritud platsid, või siis porised mülkad, kust pärast ei saa väljagi enam ja suur osa aastast on veel miinuskraadid, mil see külmub kinni.Seega, pole kujunenud see harjumuseks. See oli siis selle päeva seik :) Hilisõhtul saabus ka Külli ja nii me Soome valges öös lobisesime veini klaasi kõrval kella kolmeni. Magamisaega jäi täpselt kolm tundi, kui kell 6 pidin hakkama kella 9-ks võistluseks valmistuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar