Kõik!

Täna, maikuu viimasel päeval, andsin üle maja võtmed ja vormistasime üleandmis-vastuvõtuakti. Kogu müümine võttis aega ühe aasta ja ühe kuu. Selle aja jooksul vahetasin ühe korra maaklerit. Meesmaakler tundus kuidagi emotsioonitu ja pakkusin oma endisele kolleegile Marjele asi üle võtta. Sügisel, oktoobrist- jaanuarini, ei olnud ühtegi huvilist. Minule tundus asi väga lootusetu. Marje kinnitas mulle- igaühe ja igaasja jaoks on olemas see keegi- on vaja ainult üles leida...  Kuldsed sõnad. Veebruarikuu viimasel päeval saatsin emaili, et lasen hinna alla. Marje ütles, et ärgu ma mitte mõelgugi ja teisel märtsil tuli Kristaga vaatama. Viiendal märtsil leppisime notari aja ja kaheksandal märtsil tegime notaris VÕL! Mis edasi...Mõtlesin, et tegin midagi, millest ma hästi veel aru ei saanud ja varsti olen kuuse alla. 1- septembril käisin vaatamas ühte 4- toalist korterit, mis oli Vaiklate disainiga ja fotode järgi õudselt meeldis. Korra mõtlesin isegi laenu võtta ja ära osta ja siis laen tagasi maksta, kui maja müüdud saab. Käisin pangas isegi, et mulle öeldaks, et tule mõistusele- vaata mis summat tahad!?. Kuid ei, laenu oleks antud kohe- ise lõin põnnama ja ei tahtnud ennast siduda sellise kohustusega. Jätsin asja sinnapaika. Pool aastat hiljem, 8-ndal märtsil, lihtsalt helistasin ja uurisin, mis tema korterist saanud on?! Ütles, et aktiivselt ei müü, aga kui olen ostja, siis ok. Ma ei suutnud uskuda, aga tahtsin ja täna ma siin olen. Uskumatu! Aprilli teisel nädalal kolisin ise lõplikult majast korterisse. Teisel mail tegime AÕL notaris ja sel esmaspäeval tegin maja tühjaks. Mõned asjad õuest on veel ära toimetada- hobutreiler, aiad ja prügi. Teenuselepingute lõpetamise avaldused saatsin ka just ära. Kokku, siis pea kolm kuud rahadega kombineerimist, teenuspakettide ümbertegemist/lõpetamist ning stressi. Nii mõnedki kilod on sellega seoses kaotatud. Et kogu seda närvipinget ja stressi vältida, olen ma alateadlikult võtnud omale niipalju kohustusi et vältida nostalgiat, kurbust ja üksindust. Täna poetasin ka mõne pisara, mille peale Marje kallistas kõvasti ja Krista ütles, et olen sarnane temale ja küll ma sobival ajahetkel jõuan taas päris oma pesasse, täpselt niisuurde, mis võimetekohane. Aga süda on rahul- Krista on projekteerimisfirma omanik ja küll ta juba selle maja renoveerib selliseks, mis minu unistustes on...
Aga peale jaanipäeva teen soolaleiva, vast selleks ajaks olen rahunenud ja leidnud hingerahu.